Järva-Madisel elu ja lootuse värvi

Vanameister Õie Vähter ja noor meister Aune Suve oma näputööd esitlemas: 1957. aastal valminud altaripõll on uuenduse läbi teinud.

Kirikuaasta lõppes seal rõõmsa sündmusega: Püha Matteuse koguduse õpetaja Pille Salveste õnnistas rohelise altaritekstiili, kus altaripõll kujutab endast vana tikandi restaureeritud varianti.

Kõrvemaa metsad olid lumehärmatisest klaarid ja õues mõõtis termomeeter paari külmakraadi Celsiuse järgi. Järva-Madise kirikus oli temperatuur ilmselt sama, kirikulised võdistasid külmast õlgu ning koondasid mantlihõlmu. Keskajast pärit pühakoda oli nii jäine, et laul tõusis suitsuna koguduse keskelt, karge hingus tegi meeled tundlikuks ja pakutavale vastuvõtlikuks.

Siin, oma kodukirikus istus sajand tagasi Anton Hansen, mõeldes tõest ning õigusest, ja nagu siis, võib ka nüüd kirikuline kinnitada oma otsiva pilgu barokkmeistri Christian  Ackermanni puunikerdustele altariseinal ja kantslil.

Sidudes katkenud ajaloo lõngakest

Altar oli kaetud roheliste katetega – elu ja lootust sümboliseeriva liturgilise värviga. Õpetaja Salveste tutvustas altari sisulist tähendust: see on Kristuse troon, koht, kus jagatakse sakramente. Õpetaja kinnitusel on altari oluliseks osaks altarikatted ja nende värvid, mis vahelduvad vastavalt liturgilisele aastale.

«Inimesed on südamest püüdnud oma kodukiriku altareid kaunistada ja ehtida. Täna on see imeline ja kaunis päev siin Püha Matteuse kirikus: seome kinni ühe katkenud ajaloo lõngakese,» ütles Pille Salveste oma kõnes. Jumalast antud meelevallas ja väes pühitses õpetaja rohelised altarikatted «Jumala kiituseks ja auks ning koguduse pühade sakramentide osaluse tarbeks Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel». Armulauaga jumalateenistusel, mille keskmes oli uute ja ennistatud altarikatete õnnistamine, jagas armulauda ning pidas jutluse Järva praost Teet Hanschmidt. Orelil teenis kaasa õpetaja tütar, Tartus eesti filoloogiat tudeeriv Nele Salveste. Kohaliku omavalitsuse nimel tõi tervitused Albu vallavanem Kalju Kertsmik.

Vana sai uueks

Õnnistatud rohelised altarikatted on suures osas uuest tekstiilist (täissamet ja narmad), vaid altaripõll on vana – kohaliku koguduse tikkija Õie Vähteri näputöö 1957. aastast. Toona noor, oma kolmandat poega ootav proua Vähter sai idee oma koguduse vaimulikult Bernhard Talvarilt. Autor võttis eeskujuks Tallinna Kaarli kiriku, käsitöömeister Aino Schmidti poolt 1937. aastal tikitud, tekstiilid.

«Oh, ma veetsin neid kopeerides mitmeid päevi pealinnas, õpetaja oligi mures, et kas ma ikka jõuan enne lapse sünnitamist näputööga ühele poole,» meenutas vanaproua Eesti Kirikule. Õie Vähteri usinate näppude vahel on valminud ka Rõuge koguduse rohelised ja kodukoguduse mustad altarikatted.

Järva-Madisel tegi aeg vahepeal kirikutekstiilide kallal halastamatut laastamistööd. Õpetaja Salveste sai innustust ning asjakohaseid näpunäiteid, kuidas päästa olemasolevad kirikutekstiilid ning luua neile sobivad hoiutingimused, pastoraalseminaris, kus mag Marju Raabe pidas sel teemal loengutsükli.

EELK kunsti- ja arhitektuurinõukogu liige Marju Raabe, kes nõustas rohelise altaripõlle restaureerimist, oli Järve-Madise koguduse keskel ka altaritekstiilide õnnistamise päeval ja pälvis õpetaja tänu ja kiituse.   

«Aga Jumal saatis nüüd juba peaaegu pool sajandit hiljem imelise restauraatori, 2004. aasta leerilapse Aune Suve,» tutvustas Salveste noort koguduseliiget, kes oma käsitöömeisterlikkust kiriku teenistusse on rakendanud. Tema restaureeritud on ka punased altaritekstiilid, mis said esimest korda altarit katma eelmise aasta I nelipühal – Aune leeriõnnistamise päeval.

Aune Suve, Albu valla noorsootöötaja tunnistas Eesti Kirikule, et töö oli talle palju pakkuv, see sidus veel kindlamini kodukogudusega ja nüüd on armulauda palju uhkem altari ees vastu võtmas käia.

Liina Raudvassar