Järelehüüe Andrus Norakule

Vanglate kaplaniteenistuse ja justiitsministeeriumi vanglate osakonna esindajana, aga ka läheda kaastöölise ja -teelisena viimastel aastatel on mul au meenutada tänumeeles head kolleegi teoloog Andrus Norakut.
Andrus tuli vanglate kaplaniteenistusse aastal 2007 ja sellest alates on kaplaniteenistust ilma Andruseta raske ette kujutada. Oma rahuliku, rõõmsameelse ja mõtliku olekuga oli ta toeks kõigile enda ümber – kinnipeetavatele, kaplanitele, teistele vanglateenistujatele ja vanglate osakonna töötajatele.
Kui Andrus oli Tallinna vangla kaplan, võisid kinnipeetavad kogeda tema vaimulikult ja teoloogiliselt sügavat pilku ning inimlikku soojust ja hoolitsust, arestimajade vanemkaplanina aitas ta arendada ja korraldada terve kaplaniteenistuse tegevust.
Oleme kaplaniteenistuses tänulikud, et meil on olnud võimalik koos olla ja töötada suure teoloogi ja õpetajaga. Paljud on õppinud Andruse käe all loengutes, kõik on õppinud temalt erinevatel kohtumistel ja vestlustel. Töötasime Andrusega viimasel paaril aastal ühes toas, lauad vastastikku. Läbi selle aja kestnud vestlused ja arutelud on mulle väga olulised ja ma olen nende eest ääretult tänulik.
Andrus kirjutas. Ja nõnda jättis ta meile palju, mille üle järele mõelda. Ühes oma viimastest luuletustest kirjutab ta: ma vaatan seda elu suurisilmi / imestan ja imetlen / igapäiste imede üle. Andrus vaatas elu suurisilmi ja ärgitas meidki vaatama, nägema, arutlema, mõistma. Selle kingi eest täname Andrust ja tema peret, selle kingi eest täname taevast Isa.
Vanglate kaplaniteenistuse nimel
Johann-Christian Põder