Jalajäljed liival

Ühel ööl nägin unes, et kõnnin mererannal.
Meri vahutas, tuul ulus ja mu jalajäljed jäid liivasse.
Tagasi vaadates nägin nende kõrval teisi, kergelt astutud sammude jälgi.
Kes võis küll käia minu kõrval?
Korraga kuulsin häält, mis ütles:
– Mu laps, kui andsid lubaduse mind järgida, palusid mul käia koos sinuga.
Seda olen nüüd ka teinud.
Vaatasin veel kord tagasi.
Meenusid hetked, kui olin tundnud end üksikuna ja õnnetuna,
hetked, kui oleksin vajanud enda kõrvale sõpra,
hetked, kui ei jaksanud edasi minna.
Äkki märkasin, et liival olid siis vaid ühed, sügavad jalajäljed.
Ma hüüdsin appi: – Sa ütlesid, et käid minu kõrval, Issand, aga kus Sa olid
siis, kui ma Sind vajasin?
Oled jätnud mind täiesti üksi!
Lained laulsid ja tuul kohises vaikselt.
Kuulsin pehmet häält ütlevat:
– Mu laps, siis ma kandsin sind.
Trad.
«Jutustan sinule loo», tlk Sigrid Põld.
EELK LNÜ, 2005.