Jagades armastuses jagame armastust

Lähenev kirikuaasta lõpp tuletab meelde, et
Jumala kohtujärje ees avalikuks saamine läheneb. Igapäevaelu askeldustes võivad
kõik päevad muutuda ühesugusteks. Sellepärast on meeldetuletamine vajalik. Et
Jeesus tahab meid sellisel kombel mõtlema panna, esitades nii vastuolulise loo,
võib tunduda esmapilgul küllalt ootamatu.

Aga Jeesus ütles ka jüngritele: «Oli üks
rikas inimene, kellel oli mõisavalitseja, kelle peale oli talle kaevatud, nagu
pillaks see tema vara. Ja mees kutsus mõisavalitseja ja ütles talle: «Mis see
on, mis ma sinu kohta kuulen? Anna aru oma valitsemisest, sest sa ei või enam
valitseda!» Aga mõisavalitseja mõtles endamisi: «Mis ma pean tegema, kui isand
võtab valitsemise minu käest ära? Maad kaevata ma ei jaksa, kerjata häbenen.
Küll ma tean, mida ma teen, et inimesed võtaksid mind vastu oma kodadesse, kui
mind tagandatakse valitsemast!» Ja ta laskis enda juurde kutsuda üksteise järel
oma isanda võlglased. Esimesele ta ütles: «Kui palju sa võlgned mu isandale?»
See ütles: «Sada vaati õli.» Tema aga ütles talle: «Võta oma võlatäht, istu ja
kirjuta kähku viiskümmend!» Seejärel ta küsis teiselt: «Aga kui palju sina
võlgned?» See ütles: «Sada tündrit nisu.» Sellele ütles valitseja: «Võta oma
võlatäht ja kirjuta kaheksakümmend!» Ja isand kiitis ülekohtust
mõisavalitsejat, et ta oli käitunud arukalt, sest selle ajastu lapsed on
omasuguste suhtes arukamad kui valguse lapsed. Minagi ütlen teile: Tehke endile
sõpru ülekohtuse mammonaga, et kui see saab otsa, teid võetaks igavestesse
telkidesse. 

Lk 16:1–9

Lähenev kirikuaasta lõpp tuletab meelde, et
Jumala kohtujärje ees avalikuks saamine läheneb. Igapäevaelu askeldustes võivad
kõik päevad muutuda ühesugusteks. Sellepärast on meeldetuletamine vajalik. Et
Jeesus tahab meid sellisel kombel mõtlema panna, esitades nii vastuolulise loo,
võib tunduda esmapilgul küllalt ootamatu.

Uskliku elu juures rõhutatakse enamasti
ikka vaimseid väärtusi, mis on meie meelest materiaalsetest tähtsamad. Jeesus,
kes astub sageli vastu maisele piiratusele ja materiaalsest  kinnihoidmisele, toob äkki eeskujuks «selle
ajastu lapsed». Jeesuse näide tundub lausa ebaõiglane, sest me ei arva ju ometi
endid sellisteks ebaausateks inimesteks, kes võõrast vara raiskavad ja iseenese
huvides ära kasutavad. Kas Jeesus võib tõesti meilt midagi niisugust oodata?

Sootuks ebaloogiline paistab selles
jutustuses isanda käitumine, kes ülekohtust majapidajat kiidab suure raiskamise
eest. See ei oleks nagu tõepärane pilt inimesest ja eriti veel seesugusest, kes
majanduslikult mõtleb. Jääb üle arvata, et niisuguses tunnustuses annab Jeesus
meile mõista oma mõtlemise viisi. Viimane tõdemus, mis kinnitab, et
vastuoksustega täidetud lugu annab edasi Jeesuse seisukohti, teeb veelgi
nõutumaks.

Jeesuse mõtet tähelepanelikumalt jälgides
võime siiski eelnevale põhjendust aimata ütlemisest, et maailma lapsed on
valguse lastest arukamad. Maailma lapsed oskavad endi käes olevat valguse
lastest paremini kasutada, tegemata vahet vahenditel, pidamata midagi
kõlbmatuks või üleliigseks. Jeesus ei põlasta maiseid väärtusi, nagu usklikel
sageli kombeks, ega vastanda maist ja taevast elu. Pigem näeb ta neid
tervikuna.

Mis on meil seda, mis päriselt meie oma?
Kõik, mille keskel elame ja mida elus kasutame, on meile antud. See on võõras
vara, Jumala oma. Me oleme loodud, mitte iseennast teinud. Meie kätte on antud
maised varad, et neid saaks kasutada igavese vara kasvatamiseks. Siin osutuvad
sobivaks nii vaimsed kui ka materiaalsed väärtused, mis lõpuks on vaid
vahendid. Ei materiaalsed ega vaimsed väärtused pole eesmärgiks omaette.
Eesmärk on taevane vara, millele usume enestel olevat väljavaate Jumala
tõotuste kohaselt. Selle juurde viib meid elu kõige olemasoleva kaudu.

Aga ikkagi jääb küsimus, kas siis tõesti
saab olla soovitav pettuse ja vargusega hüvede taotlemine? Mis moodi suhtume
Robin Hoodi? Oli ta petis ja varas ning väärt hukkamõistu? Pigem nähakse temas
õilsat kangelast, kes võttis rikastelt ja ülekohtustelt ning jagas vaestele.
Robin Hoodi lugu näitab, et inimeste meelest võib õilis eesmärk õilistada ka
sobimatut tegu.

Jeesus õpetab, et kui teeme head, sobib
selle teostamiseks kõik, mis on olemas siin elus. Head tehes saame aidata teisi
inimesi ja teha endile sõpru. Nõnda arutledes võime jõuda kaugemalegi. Aidates
neid, kes on Jumalale võlgu, aitame nende võlga vähendada Jumala ees. Meie
armastusteo kaudu õpivad nemadki tundma hooliva armastuse väge.

Kõigele eelpool arutletule mõeldes kerkib
ikkagi piiri küsimus. Kui palju ja mida on meil õigus teha? Kirjakohast selgub,
et oluline on mõõdukus. Ülekohtune mõisavalitseja arvestas sellega. Pühakirja
seletajad on välja rehkendanud, et viiskümmend vaati õli ning kakskümmend vakka
nisu on hinnalt võrdsed. Sellega soovib Jeesus ilmselt anda mõista, et piir on
olemas. Tuleb leida mõõt, mis ei laseks meid arutuid tegusid teha ega hävitada
meie võimalusi. Kas kirjakohas kirjeldatu näitab selget piiri? Pigem viidatakse
tekstis vajadusele piiri otsida ja antakse mõned juhised. Kõike ei ole võimalik
ette kirjutada. Siin jäetakse meile oma vastutus.

Kui teen head, osutub tegu heaks vaid
juhul, kui ma seejuures teisele ja ka endale kahju ei tee. Kasutades teise oma,
ei saa ma ära jagada kõike, mis tal on. Ka oma elu jätkumise võimaluste eest
tuleb hoolitseda. Võime ka kinkida kõik, aga kingitus ei ole abistav saajale,
kui tal kaob sealjuures igasugune võimalus iseseisvale vastutusele. Aidates
neid, kes Jumalale võlgu on, vähendades nende võlga, andes neile kokkupuute
armastusega, ei saa me neid Jumala sülle kanda ilma nende omapoolse soovi ja
tegevuseta.

Meie tegevusel saab olla tähendus igaviku
ees. Kaduv ja kasutu, see mis saab nagunii tolmuks, võib saada kasulikuks ja
omandada püsiva väärtuse, kui seda kasutatakse ligimese heaks. Võimalus on teha
kaduva kaudu sõpru. Majapidaja võetakse vastu mitte kohustuse pärast, vaid
heameelega. Jeesus räägib sõprade tegemisest, aga sõprust ei saa olla ilma
armastuseta. Nõnda ei ole selles loos enam tegu lihtsalt äritehinguga, vaid
armastusteoga. Armastus muudab kaduva väärtuse kadumatuks. Nii saab Jumala
suunaval toel meie teo kvaliteet hoopis uue tähenduse ja mõõtme. See muutub
väärtuseks igaviku ees.

Naatan Haamer,

Tartu praostkonna vikaarõpetaja