Esileht » Online » Online artiklid »

Jaan Lahe: risk muutustes midagi olulist kaotada on väiksem, kui teada, mis oluline on

01.04.2010 | | Rubriik: Online artiklid

Teoloogiadoktor ja vikaarõpetaja Jaan Lahe ütleb, et kogu ristiusu sisu saab taandada paarile keskse tähendusega sõnumile. Kõik muu selle kõrval on teisejärguline, suhteline ja diskuteeritav.
Alustame lihavõtetest. Kas kiriklike pühade tähistamine on inimestele oluline või on need lihtsalt vabad päevad?

Kui rääkida eesti inimesele tähtsatest pühadest, siis nendeks on jaanipäev ja jõulud. Aga nende kahe püha tähendus ei ole päris sama.

Kirik tähistab jaanipäeva kui Jee suse töö ettevalmistaja Ristija Johannese sünnipäeva, aga juba meie rahvausundis on jaanipäeva side Ristija Johannese kujuga üsna nõrk ning tänapäeva eestlase jaoks ei ole sellel pühal mingit religioosset sisu.

Jaanipäeva võetakse kui «vanade eestlaste püha», millel on suur rituaalne tähendus – kes kujutaks jaanipäeva ette ilma jaanituleta? Et tuletegemisel oli muiste religioosne või maagiline tähendus – tuld on ikka peetud stiihiaks, mis puhastab ja tõrjub halba –, ei ole tänapäeval enam oluline. Ent ka tänapäeva mittereligioosne inimene vajab rituaale, need liidavad inimesi, pakuvad turvatunnet ja neis on oluline elamuslik külg.

Jõulude tähendus on jaanipäevaga võrreldes teine. Ka jõulud ei ole keskmise eestlase jaoks usupühad, kuid usuline külg neis siiski täiesti ei puudu – kui eestlane, kes muidu kirikus ei käi, seda vahel ikkagi teeb, siis just jõulude ajal. Ja kui munadepüha puhul ei teagi kõik, et need on Kristuse ülestõusmispühad, siis Jeesuse sünnist on igaüks midagi kuulnud.
Ometi oleks kasulik teada ka ülestõusmispühade vaimulikku tähendust, sest kogu Jeesuse lugu, mille osadeks on tema sünd, surm ja ülestõusmine, on kahtlemata õhtumaist kultuuri kõige rohkem mõjutanud narratiiv. Selle tundmine on oluline, et mõista õhtumaist tsivilisatsiooni, mis on juurtelt kristlik.

Edasi loe Postimehest.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)