Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Jaak Kukk: Hinge ja südame poolest oleks ma ammu Eestis

/ Autor: / Rubriik: Portreelood / Number:  /

Jaak Kukk (78) on Eesti esimese piiskopi Jakob Kuke vanim poeg, kes 1941. a sõjasuvel perest erinevalt küüditamisest pääses ja jäi noore poisina üksinda eluraskustega võitlema. Ta tuli neist ja sõjamöllust tervena välja ning pääses elama tädi juurde Ameerikasse San Franciscosse.
Seal õppis ta arhitektiks ja töötas sel alal palju aastaid. Jaak Kuke eriline armastus on kõigi nende aastate jooksul olnud aga muusika ja laulmine. 45 aastat on ta juhatanud Los Angelese Eesti Segakoori.

Sõjasuits oli Eestimaa kohale jõudmas, kui 16aastane Jaak Kukk 1941. aasta juunis Tallinnas rongile istus, et perest varem suveks Iisakusse sugulaste juurde sõita.
«See oli öine rong, sõitis hilja Tallinnast välja. Jõhvis oli kahtlast liikumist, aga ei osanud midagi arvata. Läksin ekslikult Narva rongi asemel Vene rongi peale, mis Jõhvis kogemata peatus, nii sain maha hüpata. Iisakusse jõudes oli juba olukord teada.»
Jaak Kukk läks kohe Tallinna tagasi. Tema ema Melanie oli piiskop Jakob Kuke surma järel abiellunud Hugo Rahamäega, kelle vend elas naabruses, aga oli juba samuti arreteeritud. «Tema naisega läksime siis otsima, kuhu ema, vennad ja vanaema olid viidud. Leidsimegi nad ja saime üle anda asju, kuigi ei olnud ette nähtud,» meenutab 62 aasta taguseid sündmusi Jaak Kukk oma praeguses kodupaigas Kalifornias ja lisab: «Sestpeale olen üksi elanud.»
Lennuväeteenistus
Noor Jaak Kukk käis koolis edasi. Nende maja oli pitseeritud, elas siin ja seal. 1942. a läks Kuressaarde onu (Voldemar Kuljuse vend) juurde, kus elas tema juures teatrimajas. Ühe aasta käis seal gümnaasiumis, siis läks tagasi Westholmi gümnaasiumi, mille ka lõpetas, viimasel kooliaastal küll lennuväe mundrit kandes. «Kapten ütles, et käi aga kooli edasi.»
Jaak Kukk oli Eesti lennuüksuse luureüksuses, mis administratiivselt kuulus Saksa sõjaväe lennuväe alla. Iga lennuk kandis üht süvavee pommi, mis oli mõeldud Vene allveelaevade vastu Soome lahes. «Kui venelased hakkasid Narva alt läbi murdma, viidi meie üksus Riiga,» meenutab toona 19aastaselt kantselei koosseisu kuulunud Jaak Kukk. Edasi läks teekond Ventspilsi ja Liepaja, kust liiguti Saksamaa poole. «Pillaus leiti, et meid pole tarvis, sest üksuse ülesanne oli tegevus Soome lahes, ja üksus likvideeriti. Osa lendureid lendas omaalgatuslikult Rootsi. Mind saadeti Oderi-äärsesse Frankfurti, siis Baieri mägedesse Altenstadti. 1944 hilissügisel olin Dortmundis. Minu ülesanne oli juhtida tuld patareidele. Vahepeal käisin Taanis langevarjurite kursusel, mis jäi pooleli. Meid saadeti idarindele Neuhammeri, kus oli eesti leegion. Nädalapäevad olin seal, kuni tuli sõja lõpp.»
Vangipõli
Nüüd pidi igaüks ise kiiruga oma hingekest päästma. Jaak Kukk võttis ette teekonna mitte kaugele jäävasse Tšehhi, et saada erapooletusse riiki. «Vene tankid tulid järele ja Praha all said nad meid kätte. Me ei saanud üle silla, kus olid ameeriklased, ja jäimegi venelaste kätte vangi. Kuulutasime end sakslasteks, muidu oleks saadetud eestlastena tagasi.» Kümneid tuhandeid oli vangi jäänuid, keda viidi Poola suunas. Päeval marsiti, öösel magati põllul, natuke anti leiba ja kartuleid.
Enne Poola piiri tuli otsustada, mida edasi teha. Jaak Kukk oli Tšehhis ühel põllul juhuslikult trehvanud kokku klassivend Heino Susiga, soomepoisiga, kellega Vene vangide kolonnist välja hüpati. «Poolas oleks asi räbal olnud, sest vene keelt me keegi ei vallanud ja sakslasi nad vihkasid,» põhjendas Jaak Kukk riskantset sammu ja hindab tagantjärele uskumatult paljuks jalgsi käidud maad selle kuu aja jooksul.
Elu Saksamaal
Saksa põllumehed aitasid põgenikke, kes päeval olid varjus ja öösiti julgesid edasi liikuda, või õigem oleks öelda, et tagasi. «Vene ja Ameerika tsooni vahel oli Mulde jõgi. Põõsast vaatasime patrulli käiku ja kui ta oli kõige kaugemal, ujusime läbi jõe Ameerika tsooni,» meenutab Jaak Kukk pääsemist tsooni, kus nad said inimese õigused tagasi. «Külavanem andis suure nurumise peale dokumendi, mis mul praegugi veel alles, et sel kuupäeval ilmus siia selline mees, kes ütles oma nime olevat see ja see ning kes tahab minna oma sugulaste juurde – see oli muidugi väljamõeldis –, teisest asutusest saime toidukaardid.»
Hiljem sai Jaak Kukk Saksa ajutise välispassi oma paberitüki asemel. See oli trükitud Hitleri ajal, haakristi asemele oli kleebitud tükk roosat paberit. DP (displaced person) laagris, kuhu oli juba rohkem eestlasi kogunenud, andis üks eestlaste grupp omakorda tunnistusi välja.
«Kui tuli kuuldus, et Tüüring antakse venelastele üle, viis üks Norra päritolu Ameerika ohvitser meid Jenasse. Siis öeldi, et see antakse ka üle. Mees viis meid siis ameerika autodele ja raudteejaama, kust sõitsime Baierisse,» mõtleb Jaak Kukk tänuga USA ohvitseridele, kes nad venelaste eest ära saatsid.
Laagrielu
Esimene väike laager oli Swandorff. «Ameerika sõjaväe juurde saime tööle. Otsiti neid, kes valdavad inglise keelt, et vahendada tülisid saksa talumeestega. Minu inglise keele oskus oli minimaalne, aga ütlesin, et okey.» Jaak Kukk sai endale toa, seal oli aega ka inglise keelt õppida. «Palk oli ameerika sigarettides, see oli kõva valuuta,» ütles Jaak Kukk ja tõi näiteks õpingud Erlangeni ülikoolis, mille eest ta maksis sigarettidega I semestri õppemaksu.
Samal ajal ajas ta ka immigratsioonipabereid, et saada sissesõiduluba ema õe juurde San Franciscosse. Ülikoolis oli ta sisse kirjutatud matemaatika, filosoofia ja loodusteaduskonnas; hiljem lisandusid keeled, muusika ja instrumentide ajalugu. Ülikool oli lihtsalt aja viitmise kohaks ärasõidu ootel.
Edasi tuli elu Ausburgis ümberasumise tsentrumis, kus oli suur eesti laager. Seal läks oodates aasta ära. Jaak Kukk sai ka seal tõlgina tööd, tõlkis ülekuulamisprotokolle. «Prantsuse keel väga vilets ei olnud, oli saksa keele järel koolis teine võõrkeel.» Paberid said korda 1949. a aprillis ja siis viis valge laev Jaak Kuke tema praegusele kodumaale New Orleansi kaudu San Franciscosse tädi Elli Elviine juurde.
Vabas maailmas
San Franciscosse sai Jaak Kukk ühetoalise korteri tädiga samasse majja ja leidis tööd kindlustusseltsi varustusosakonnas. Pooleteise aasta pärast mobiliseeriti ta Korea sõtta. «Kuna ma ei olnud kodanik, oli võimalik ka keelduda, aga siis ei oleks ma saanud kunagi kodanikuks.» Kaks aastat sõjaväeteenistust, aga Korea asemel Saksamaal.
Sõjas osalemine andis võimaluse minna ülikooli õppemaksuta. Jaak Kukk läks õppima arhitektuuri, ala, mis võimaldaks ära elada ja mil on natuke kunsti maiku juures. 1957. a lõpetas ja hakkas tööle Los Angeleses. Esimesel aastal oli koolimajade ehitamise peal, edasi tulid kirikute projekteerimised, renoveerimised, ehitamine. Mitukümmend aastat töötas Jaak Kukk projektiarhitektina ja ta peab seda alaks, kus tegijal on autoriteeti. Näiteks haiglate puhul kulub neli aastat läbirääkimistele. «Tuleb ajaga koos käia ja peab palju teadma. Suur kontroll on riigi poolt; tuletõrje, tervishoiu kontroll, et võid üldse ehitama hakata.»
1950ndate aastate keskel sai Jaak Kuke ema Melanie Eha Lola Kukk-Rahamägi Siberist vabaks ja tuli Eestisse, vanaema suri Siberis. 1963. aastal kutsus Elli Elviine Eestist õe endale San Franciscosse külla. Kui ema juba Ameerikasse oli jõudnud, tuli Jaak Kuke aadressil Vene saatkonnast venekeelne kiri nõudega, millise lennukiga ema tagasi läheb. «Kirjutasin, et olen otsustanud, et ema ei lähegi tagasi; pärast ei olnud kippu ega kõppu kuulda.»
Jaak Kukk sai tutvuste kaudu immigratsiooniametniku jutule, kes andis ema tarvis välja elamisloa ja nii jäi ema oma õe juurde elama, hiljem elas poja juures. «Ostsin maja, siis olime koos. Ta oli väga iseseisev inimene, tahtis omaette olla. 2000. aasta 1. juulil ta suri, 1. augustil oleks saanud 97.
Siin ema maalis. Üks pilt ripub Eesti Majas Los Angeleses üleval, see on maja asutaja Albert Simmi portree, tehtud fotost. Ema oleks tahtnud teha rohkem, huvi oli olemas kogu aeg.»
Segakoor ja muusika
Westholmis oli Jaak Kuke lauluõpetajaks Tuudur Vettik, kes pani kõik laulma või noote kirjutama. «Õppisin varem tšellot, võisin orkestris mängida, I tšellot mängis Kaljo Raid. Koolis oli oma trio – akordion, tšello ja viiul – mängisime koolipidudel,» meenutab Jaak Kukk, kes sel aastal tähistab Los Angelese Eesti Segakoori (asutanud Rein Neggo 1949. a) dirigendina 45. tööjuubelit.
Jaak Kukk alustas laulukooriga San Franciscos, kord iga kahe aasta tagant toimuvate Lääneranniku Eesti päevade ettevalmistusega. «Olin esimeste päevade juures 1953. a San Franciscos, minu kätte jäi muusika osa. Võtsin Rein Neggoga ühendust, et teeme ühendkoori, palju meid ei olnud – 45 lauljat vast. Kui alla (SF-st Los Angelesse – autor) tulin, pandi kohe koorijuhiametisse Reinuga koos. Öeldi, et see on üks väheseid koore, kus on kaks koorijuhti, kes saavad omavahel läbi. Tegime palju kontserte ja üritusi, tema juhatas pool, mina pool kontserti.»
Jaak Kukele teeb täna muret koori peaaegu olematu juurdekasv. «Noori tuleb vähe, viimase viie aastaga on koguduses ristitud alla kümne lapse, surnud üle kolmekümne. See näitab, kuidas olukord on. Paljud siinsed eestlased on läinud tagasi Eestisse, kolinud teistesse osariikidesse. Üks generatsioon vahepeal on väga hõre; nüüd on juurde tulnud mudilasi, aga võtab aega, enne kui need tegusaks kasvavad.
Me ei saa väga kaugele oma kavatsusi projekteerida, püüame kohaneda uute oludega, sest keegi ei taha alla anda. Ühistegevus on hoidnud meie rahva koos. Kuna San Franciscos ei ole keskset punkti, elavad inimesed palju enam omaette, noori ei ole, laulukoori ei ole. Ei ole sellist tegurit nagu Eesti Maja, kuhu saad kokku tulla. Reede õhtuti on alati midagi Eesti Majas juhtumas ja uusi inimesi tuleb vaatama, mis siin tehakse. Kodu ja keskpunkt on väga vajalikud, olemine seob. Sa saad tuttavaks paljudega, kellega muidu ei oleks.»
Sünnimaa loodus
Jaak Kukk külastas sünnimaad 1994. aastal. Eestisse tagasituleku mõte on tal meeltes mõlkunud väga kaua. «Hea meelega läheks juba homme, aga takistavad praktilised küsimused: vanadus, kindlustus, et sul on koht raviks, kui haigeks jääd, arstirohud on tohutu kallid. Hinge ja südame poolest oleks ma juba ammugi Eestis. Olen Ameerikas olnud 53 aastat, aga tunnen end ikka turistina. See ei ole minu maa. Ma elan küll hea meelega siin, kus on palju võimalusi, aga väga palju puudub. Kui sa kasvad kuskil üles, siis noorel inimesel on esimene asi, et kõik on uus ja muljed on sügavad, need jäävad palju rohkem meelde kui see, mis 10 aastat tagasi juhtus. Loodus, millega koos üles kasvasin, on südamelähedane, palm ei ole minu puu. Loodus on tähtsam kui inimesed. Eesti keel on natuke teistmoodi, ei ole mul seal ka palju tuttavaid, aga loodus on alati alles ja mälestused on tugevad, eriti Iisaku kant on kui üks paradiis. Loodus on nii külge jäänud, et elaks seal hea meelega,» loodab Jaak Kukk sel suvel kodumaad külastada.
Sirje Semm

Elu piiskopi pojana
Jaak Kukk: «Tallinnas elasime Kiriku plats 3, kus praegu on konsistoorium. Nüüd on juurde ehitatud, ma ei tundnud kodu äragi.
Isa palju kodus ei näinud, lastel olid oma tegemised. Isast mälestused on veidi siit ja sealt. Malet mängimas mäletan ja puhkusele Iisakusse tuli ta mõnikord. Isal olid teoloogilised erimeelsused Kuljuse ja Tallmeistriga. Isa oli emast üle 30 aasta vanem, ema oli 20, kui nad abiellusid. Ema sündis Aseris, isa oli neil Punase Risti tegelane, ema lõpetas Lenderi gümnaasiumi. Ema kutsuti Melanii Loolaks, Eha nime ei olnud ma üldse kuulnud. Tema tegeles enne abiellumist kunstiga, prof Laikmaa juures õppis portreemaalimist. Mõni töö on muuseumis üleval. Vanaemast on kõige kuulsam töö.
Kui isa 62aastaselt 1933. a suri, olin 8aastane, pere kolmest vennast vanim. Naatan elab nüüd Tallinnas, Aadam on surnud. Kui ema teist korda abiellus, siis lastelt küll nõu ei küsitud. Rahamägi oli tegelikult minu ristiisa. Kaks aastat või vähem elasime koos, Rahamägi arreteeriti, peagi tuli küüditamine.»