Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Issanda sõnad saavad tõeks ka täna

/ Autor: / Rubriik: Jutlus /

Jeesus tuli ka Naatsaretti, kus ta oli üles kasvanud, ja läks oma harjumust mööda hingamispäeval sünagoogi. Ja kui ta tõusis lugema, anti tema kätte prohvet Jesaja raamat. Ta rullis raamatu lahti ja leidis koha, kuhu oli kirjutatud: «Issanda Vaim on minu peal, seepärast on ta mind salvinud. Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhutuid, kuulutama Issanda meelepärast aastat.» Ja keeranud raamatu kokku, andis Jeesus selle sünagoogi teenri kätte ja istus maha. Ja kõikide silmad sünagoogis vaatasid ainiti teda. Tema hakkas neile rääkima: «Täna on see kirjakoht teie kuuldes täide läinud.»
Luuka 4:16–21

Kristus räägib inimestega. Ta kõneleb ja kõikide silmad on pööratud temale. Teda kuulatakse tähelepanelikult ja tema sõnu kuulevad kõik inimesed pühakojas. Aga kuuldud sõna ei jõua kõigini. See on läbi ajaloo ikka nii olnud. Sellest, mis ühe inimese paneb kohkuma, mis on tema jaoks vapustav, võib teine külmalt õlgu kehitades mööda minna.
Jumala sõna saame vahendada ikkagi ainult oma inimlikus keeles. Oma töö saadab sõna korda siis, kui sellega kaasneb vägi – Vaim. Juba Paulus oli hädas nendega, kes üksnes lobisesid, ja ta rõhutas, et me ei kuuluta iseennast, vaid Jumala väge, mis meie juurde on tulnud.
Kristus ei lobisenud. Oma kõnedes ütles ta sõnu, mis pidid inimesi puudutama. Oli neid, keda tema sõnad puudutasid valusalt, ning neid, keda need tegid rõõmsaks. Tema sõnades oli Vaim ja vägi.
Kristust ümbritsevatest inimestest uskusid paljud, et Jumal ja tõde on nende poolel. Samal ajal seisis Tõe Jumal nende ees ja kõneles nendega, kuid paljud ei tundnud teda ära. Just Kristuse kodukoha inimesed arvasid end Teda tundvat: «Eks ta ole see puusepa poeg? Eks tema ema hüüta Maarjaks ja ta vendi Jaakobuseks ja Joosepiks ja Siimonaks ja Juudaks? Ja eks ta õed ole kõik meie juures? Kust siis talle see kõik on tulnud?» (Mt 13:55–56)
Ehk oleks kõik olnud korras, kui Jeesus oleks ennast nimetanud lihtsalt rabiks, õpetajaks. Tarku ja kõneosava vaimuga mehi on läbi ajaloo ikka olnud. Keegi neist pole aga väitnud, et ta võib andestada patte. Keegi neist pole ütelnud, et ta on alati olemas olnud. Mitte keegi neist pole ka lubanud jälle aegade lõpus tagasi tulla maailma üle kohut mõistma. See oli Jeesuse kaasaegsetele midagi ennekuulmatut. Nende jaoks oli Jumal väljaspool maailma asuv kõiksuse Looja, kes erineb täielikult kõigest muust olemasolevast. Seepärast oli ka rahvas hämmastuses Kristuse sõnadest. Ning hiljem tuleb umbusk ja koguni vaen nagu sageli selliste asjade puhul, mis tunduvad inimesele temast endast suuremad ja mõistetamatud.
Vähestele sai osaks näha ja kuulda Jeesust ihulikuna. Aga see, et teda nähti ja kuulati, ei teinud temasse uskumist inimeste jaoks alati sugugi lihtsamaks. Meie teda ihulikuna ei näe, kuigi jah – me võime teda näha ka kõiges reaalses ja käegakatsutavas enese ümber. Kuid ometigi tegutseb ta tänini. Ja tema Isa, kes on ka meie Isa, tegutseb. Apostel Paulus kirjutab: «Me ei tunne praegusest ajast peale kedagi liha poolest; ja kui me oleme tundnud Kristust ka liha poolest, siis me ei tunne teda nüüd mitte enam nõnda.» Issanda Vaim oli Kristuse peal. Ja seesama Vaim tegutseb maailmas tänaseni. Ka meie peal. Selleks, et Kristusesse uskuda, ei pea me olema teda tingimata näinud. Õndsad on need, kes ei näe ja siiski usuvad.
Lugenud ette kirjateksti Jesaja raamatust, ütleb Kristus, et just täna on see kirjakoht täide läinud teie kuuldes. Võiks mõelda ja küsida: millal oli see täna? Me teame küll, et see oli hingamispäeval, aga ei tea ei aastat ega kuupäeva.
Vahest ei peakski küsima, millal see oli, vaid mõistma seda nii, et ikka ja uuesti saavad Issanda sõnad tõeks just täna. Just täna saab Issanda sõna tõeks ka meie juures. Täna saab tõeks, et uskumiseks ei ole meil vaja ainuüksi imet, ebatavalist, vaid Jumala sõnum on kuuldav ka argises elus. Täna saab tõeks see, et usk ei sunni mõistust vaikima, et pole olemas sellist väge, mis seda suudaks, vaid see, mis Jumala juurest tuleb, puudutab kergesti, tuleb tasa ja jätab alles vabaduse, kutsudes üles tasasele, sügavale ning rahulikule südameotsusele. Täna läheb Issanda sõna täide meie juures, kui püüame oma südant puhastada eneseõigusest, enda targemaks pidamisest, olles kuulekad, tasased ja vabad.
Issanda sõna saab tõeks, kui oleme võimelised kuulma Jumala sõnumit «tuhat korda kuuldud kulunud» õpetuslausetest, mis nagu poleks sugugi enam täis Jumala Püha Vaimu väge. Issanda sõna saab just täna tõeks meie juures, kui oleme võimelised kuulma Jumala sõnumit argielu sündmustest, mis toovad ikka ühte ja sama – tööd ja puhkust, muret ja õnnestumist, rõõmu ja kurvastust. Just täna.
Selles valguses kõlavad kaunilt ja tabavalt Betti Alveri sõnad:
«Miks, algav päev, on argipäev sul nimeks?
Ma kuulutan su sekundid kõik imeks…»


Andres Tšumakov,
Käru koguduse õpetaja