Slava Ukraine
Esileht » Online » Online artiklid »

Iseseisvuspäeva jumalateenistusel Toomkirikus jutlustas peapiiskop

25.02.2013 | | Rubriik: Online artiklid

Eesti Vabariigi 95. aastapäeva jumalateenistus toimus Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus ning jutlustas peapiiskop Andres Põder.

 Jumalateenistusel luges koguduse juhatuse esimees Indrek Treufeldtette Eesti iseseisvuse alusdokumendi “Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele”.

 Jutluses kõneles peapiiskop ühiskonna ja inimeseks olemise alustest. „Kodanikena tunneme end kindlana siis, kui teame, et ühise kodu ehitamisel ei unustata vundamenti, mõõdulinti ega loodi, ei toimita enesekeskselt ega hoolimatult,“ toonitas peapiiskop Andres Põder.

 Peapiiskop küsis, mis on Eesti hingeks ning leidis, et iseseisvusel ja omariiklusel on tähendus ja väärtus üksnes palju laiemas, üldinimlikus kontekstis.

 Iseseisvuspäeva jutlus

 Armas Eestimaa rahvas, armsad kirikulised, õed ja vennad! Tervitan teid iseseisvuspäeva puhul Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ja Eesti Kirikute Nõukogu poolt!

 Matteuse evangeeliumis ütleb Jeesus: “Kas te pole kunagi lugenud Kirjast: “Kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks – seesama on saanud nurgakiviks.” (Mt 21:42)

 Nurgakivi panek on pidulik ja oluline sündmus. Nurgakivi väljendab veendumust, et kerkib ka hoone ja et see hoone püsib kindlal alusel.

 95 aastat tagasi pandi nurgakivi meie rahva suurimale ühisele ettevõtmisele – Eesti Vabariigile. Iseseisvusmanifest, mida täna taas kuulsime, sõnastas aluspõhimõtted, millele uus riik pidi toetuma ja visiooni, milline välja nägema. Leidus neidki, kes selles sammus kahtlesid ja seda kõlbmatuks pidasid. Ometi võime nüüd, ligi sajand hiljem, olla tänulikud ja uhked iseseisvuse üle.

 Jätkates oma ühiskonna kujundamist, peame ikka ja taas silmas pidama, et meie elukorraldus toetuks juba pandud alusele ja sobituks nurgakiviga, mille täpsustajaks ja täiendajaks on põhiseadus. On julgustav, et eesti kaitseväelased, kohtunikud ja riigijuhid annavad tõotuse olla ustavad põhiseaduslikule korrale. Kodanikena tunneme end kindlana siis, kui teame, et ühise kodu ehitamisel ei unustata vundamenti, mõõdulinti ega loodi, ei toimita enesekeskselt ega hoolimatult.

 Kuidas võis juhtuda, et ehitajad nurgakivi kõlbmatuks tunnistasid? Kas puudus neil kvalifikatsioon? Või jätkus neil alltöövõtjaina huvi ja arusaamist vaid neile vajaliku materjali suhtes? Kas ei talita vahel ka meie nii? Kas ei tundu olemasolu vaimsed alused argielus tihti tühiste ja ülearustena? Nurgakivi oli hoopis iselaadne, kellegi teise – arhitekti või töödejuhataja – kavandatud ja valmistatud. Ilmne on, et hooneehitajad ei arvestanud tervikuga.

 Ka iseseisvusel ja omariiklusel on tähendus ja väärtus vaid palju laiemas seoses – üldinimlikkuse ja inimeseksolemise kontekstis. Kui selle unustame, ei aita ka parim õiguskorraldus või majanduslik edukus. Ennekõike vajab ühiskond hinge. Jacques Delors on kutsunud otsima Euroopa hinge ja hoiatanud, et kui me seda ei leia, osutume kaotajaks. Kas ei pane iseseisvuspäev meid mõtlema Eesti hingele? Ja kuidas on lood meie enda omaga?

Mis on aga inimelu hingestajaks ja nurgakiviks? Milles väljendub inimolemus ja -ideaal? Kes muu saaks sellele vastata kui vaid Looja? Juba prohvet Jesaja kaudu kuulutas Jumal (Jes 28:16): „Vaata, see olen mina, kes paneb Siionisse aluskivi, valitud kivi, kalli nurgakivi, kindla aluse: kes usub, see ei tunne rahutust.” Ja apostel Paulus ütleb (1Kr 3:11): „Teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus.“

 Kristus on inimeseksolemise koondkuju ja manifest, sõnum, millised me peaksime olema. Aga ka rõõmusõnum, et Jumal meil seda sihti saavutada aitab, isegi siis, kui me nõrkade, ekslike ja patustena seda ei vääri. Tema arm ja õnnistus teeb meid vääriliseks. Arusaam inimväärikusest juurdub veendumuses, et inimese väärtus pole bioloogilise arengu ega sotsiaalse kokkuleppe tulemus, vaid Looja poolt meile sündimises kaasa antud kingitus. Iga inimlaps on tema silmis kallis ja hindamatu.

 Kristus teeb selle eesõiguse nähtavaks ja kutsub meid elama selles valguses – Jumala lastena, kellel on tema nägu, kelle osaks on vabadus ja vastutus, keda innustavad usk ja aated ning keda ühendavad armastus ja teenimine. „Kandke üksteise koormat, nõnda te täidate Kristuse käsku,” kõneleb apostel Paulus (Gl 6:2) ja maalib pildi kogukonnast, kus keegi pole võõras ega majaline, vaid osa ehitusest, mille nurgakiviks on Jeesus Kristus ise.

 Ei saa olla ühiskonda ilma inimesteta. Kõige olulisem on olla inimene. Alles seejärel eestlane, eurooplane või maailmakodanik. Sellist vabaduse lähtekohta ja ootust iseloomustavad hästi Marie Underi sõnad: „Käib hingest hinge hüüd ja vastukaja,/ oh saabu valguspäev, me vabastaja!/… Päev, mis taas kingiks meile näo ja nime,/ et jälle inimväärselt elaksime.” Vaba ei ole see, kes võib kõike, vaid see, kes tahab ja suudab seda, milleks ta on loodud ja mis on tema ülesanne.

 On mõistetav, et just jumalasõna ja usuline ärkamine viisid rahvusliku liikumise ja iseseisvuse sünnini. Ütleb ju apostelgi (Gl 5:1): „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!” Seda usulist alust ja arusaama väljendavad ka iseseisvusmanifesti lõpuread: „Su üle Jumal valvaku…” Kui muu siin manifestis ja meie elus võib vahel ka tahaplaanile jääda, siis palvet Jumala õnnistuse pärast ei asenda miski. Eesti vajab meie palveid.

 Ehk ei seisa meie rahval ees sellised katsumused, nagu üheksakümmend viis aastat tagasi. Ometi tuleb igal põlvkonnal ja igal inimesel kanda oma koorem ja lahendada oma probleemid. Austades iseseisvuspäeval Eesti Vabariigi rajajaid ja vabaduse eest võidelnuid, tänagem ja austagem Jumalat, kes meie elule on andnud aluse. Sellele toetudes võime tänagi öelda: „Eesti, sa seisad lootusrikka tuleviku lävel!“

 Õnnistagu Jumal Eestimaad ja iseseisvuspäeva. Aamen.

Vt ka siit.

 

 

 

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)