Iseennast väärtustades

Lähenevad jõulud on justkui aeg, mis tõmbab ligi rõõmsaid sündmusi. Kui reede hommikul tööle läksin, kostus kõrvu hoogne puhkpillimuusika. Mõte läks Soome iseseisvuspäevale, millele meilgi on põhjust kaasa elada. Naabritena tulid suguvelled ju appi, kui novembri lõpus 95 aastat tagasi vabadussõda algas. Ka praegu on meil nendega tihe soe side ja paljud ühendused ning kogudused on sugulasrahvaga sõprussuhetes.
Ent tujutõstva rongkäigu põhjus oli märksa lähemal – treffneristid, nii õpetajad kui õpilased, tähistasid kooli 130. aastapäeva ja sammusid austama oma kooli rajajat Hugo Treffnerit, kelle monument asub jõeäärses pargis, vabadussõja mälestusmärgi lähedal. On ilmselt üleliigne meenutada, et paljud meie eelmiste põlvkondade vaimulikud on õppinud just selles koolis, kus jumalasõna hoitakse praegugi aus. Veel nädala aga saavad tartlased valida aasta tegu, kus üheks kandidaadiks on esitatud taastatud Peetri kool.
Paari nädala pärast on pärandiaasta läbi. See, mida hoida ja väärtustada, kestab edasi. Väärtusliku kestmine sõltub meist endist. Kui möödunud nädalal Jaanus Torrimiga Kuressaare orelist rääkisime, oli kõneks ka laiem pilt. Kui me ise tunnustame oma orelimeistrite tööd, lastes oma pillid restaureerida või uued ehitada kodusel Maarjamaal, võib loota, et oreliehitamise traditsioon säilib elavana ja peale kasvab uus põlvkond meistreid. Tervitasin kahel käel, kui Pärnu Eliisabeti kogudus tellis mõne aasta eest uue oreli traditsioone jätkavast Kriisa oreliehitusest, kus aidati uuele elule ka Kuressaare koguduse orel.
Rita Puidet