Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Isad ja hinged

/ Autor: / Rubriik: Kolumn / Number:  /

Möödunud nädala pühapäeval tähistasime hingedepäeva ja eeloleval pühapäeval peame isadepäeva. Religioonis on olulised mõlemad, isad ja hinged, ning nad on ka omavahel seotud, isadel on ju hing. Hing võib olla haige paljude vastutustundetute isade pärast, kuid hinge võib tõusta ka uhkus tublidest isadest kuuldes. 
Usundiloos kõneldakse peamiselt kehahingest kui elujõust, mis on seotud vere ja südamega, ning vabahingest, mis võib kehast eralduda. Piiblis kõneldakse hingest kohe pühakirja alguses, loomislugudest võib lugeda, et hing on midagi väärtuslikku, mille Jumal vahetult inimesele annab (1Mo 2:7), ning seega tuleb oma hinge eest hoolt kanda.
Teisalt kõneldakse religioonis palju ka isadest. Nii nimetatakse Vana Testamendi patriarhe Aabrahami, Iisakit ja Jaakobit esiisadeks, Aabrahamist räägitakse koguni kui usuisast, kirikuloos on juttu apostlikest isadest ja kirikuisadest, kristlastele olulisim sõnum on aga Uues Testamendis, kui Jeesus räägib Jumalast kui Isast.  
Samas on vastavate päevade tähistamise tava tekkinud väga erinevatelt alustelt ja erinevatel aegadel. Isadepäev on püha, millega märgitakse ära meeste rolli laste kasvatamisel ning avaldatakse tänu isadele ja vanaisadele.
Eestis peetakse seda tähtpäeva novembri teisel pühapäeval, kuid esmakordselt tähistati isadepäeva 1910. aastal Ameerika Ühendriikides Washingtoni osariigis. Traditsiooni algatas naine, kelle sõjaveteranist isa oli pärast abikaasa surma üksinda kuus last üles kasvatanud. Samas ei lange selle päeva tähistamise aeg Eestis ja Ameerika Ühendriikides kokku, seal on isadepäev juuni kolmandal pühapäeval.
Hingedepäeva ametlik traditsioon on ligi tuhat aastat vanem. Katoliiklikus kirikukalendris kehtestati 1006. aasta 2. november hingedepäeva ehk usklike surnute mälestuspäevana, kuid selle tava juured on veelgi kaugemal. Eestis, kus hingedepäev on seotud hingedeajaga, on selle tähistamine teada juba 14. sajandist.
Mulle tundub, et need kaks püha väljendavad sümboolselt väärtusi, millest ühiskonnas on puudus. Meil on probleeme hingetute isadega, kellele saame eeskujuks tuua suure hingega isasid. On ka neid isasid, kes ei taha hingest midagi kuulda. Küllap peame usulise vaatenurga alt rõhutama nende kahe poole kokkukuuluvust ja kõige paremini saab seda teha päevadel, mil nii isasid kui hingi meeles peetakse.


Toomas Jürgenstein