Inimest avastamas

Pärast suvepuhkust on küllap kõigil elamusi ja mõtteid rohkem kui ühe nädala ringvaate jagu. Eks see viimanegi nädal pakkunud alanud olümpiamängude näol kaasaelamist küllaga. Või oli jututeemaks suurepärane mustika-aasta või muidu kuumad ilmad.
Olen paaril õhtul sattunud vaatama dokumentaale, milles on kõneldud neist sportlastest, kes juba võitu lootes on kuldmedalist olümpiamängudel siiski ilma jäänud. See on olnud suur traagika ja muutnud kindlasti oluliselt nende inimeste elusid. Ometigi on paljud neist leidnud endas jõudu spordiga edasi tegelda ja oma töökusega propageerinud neid ideaale, mis spordiliikumise õilsama poole moodustavad.
Lisaks heale vilja-, kartuli- ja rapsiaastale on kindlasti silma jäänud hea mustika-aasta, mis on hulga uitajaid ka metsa viinud. Põhja-Eestis Kuusalu kandis, kus ma nüüd elan, on üsna tavaline see, et käid korra muude tegemiste vahelt metsas natuke marju korjamas. Kõik see rikkus on käe-jala juures.
Oleme viimastel aastatel perega suviti palju ringi rännanud, peamiselt küll Eestimaa piires, tahtes lastele näidata maa ilu ja rikkust. Sel aastal on olnud aga hoopis eriline suvi, ühist puhkust pole peaaegu olnudki ja ringirändamine ootab järgmist aastat.
Jõudsime siiski keset kuumust Äksis sealsesse jääaja keskusesse, kus kolmel korrusel saab mõnusa ülevaate looduse käekäigust läbi aastatuhandete ning inimese ja looduse vastastikusest koosmõjust. 
Kolisime perega sel suvel uude paika, vahetame töökohti ja saame tuttavaks uute inimestega. See ei ole ainult kahepoolne protsess, vaid ka võimalus isekeskis olemiseks, vaadates natuke rohkem enda sisse. See on olnud tore avastus, mõistmaks, et ikka määravad kusagil elutempo maised tööd ja toimetused, oma põllulapp ja heinamaa. Ja siin saab ka lehtede sahinast kosutust endine linnavurle. 
Mari Paenurm