Inimene ongi ajalugu

Eesti Rahva Muuseumi vabatahtlikuna olen aidanud helilindilt üles kirjutada intervjuusid väliseestlastega. See on vaimustav, valgustav ning meeltesse talletuv kogemus. Kui vanema põlve eestlased räägivad veatus, isegi aktsenditus emakeeles, siis nooremad jäävad ajuti õige eestikeelse sõna leidmisel kimpu ning peavad mõtte edasiandmiseks kasutama suupärasemat (võõr)keelt.
Olen nõus president Lennart Meriga, kes koguteose «Eesti rahva elulood» eessõnas kinnitab, et inimene ongi ajalugu. Kui mustvalge statistika ning argumenteeritud ajalookäsitlus võib jääda üldsõnaliseks, umbmääraseks ning ebaisikuliseks, siis üksikinimeste elulood summa summarum aitavad «liha luule», mõjudes intiimselt, usutavalt ning kaasahaaravalt.
Peale emakeelepäeva tähistati möödunud nädalal 70 aasta möödumist ohvriterohkest märtsipommitamisest, kui Nõukogude Venemaa õhuagressiooni tulemusel kaotasid paljud elu, kodu ja lähedased.
1938. aastal Tallinnas sündinud ja praegu Rootsis elav eestlanna Aet Sandström meenutab isiklikke läbielamisi. Kuueaastase tüdrukuna oli ta koos perekonnaga kodus Nõmmel, kui venelaste pommirahe algas. «Nagu jõulupuud tulid taevasse,» kirjeldab ta kustumatut mälupilti. Tal on meeles sõjalennukite hääl, aga eriti see kõrvu kriipiv vaikus, mis kahe pommikülvi vahele jäi ja eriti hirmutav oli. Kohkunud lapsed, Aet ja temast paar aastat vanem vend, olid tõmbunud elutoas sohvasügavusse.
Laste ema oli sealsamas, ent ühest suuremast kärgatusest ajendatult viskus ta instinktiivselt oma kehaga lastele varju pakkudes sohvale, mis tema elu päästis, kuna muist elumajast pommitabamusest purunes. Aeti neiust tädi, kes läks koos sõbraga köögiuksele olukorda õues uurima, sai aga surmava tabamuse ning tema haavatud kaaslane heitis paari päeva pärast hinge.
Aeti kooliõpetajatest vanemad pääsesid koos lastega 1944. a sügisel põgenema. Üle Pärnu- ja Saaremaa, lugematute katsumuste kaudu jõuti Saksa kaubalaeva pardal Gotenhafenisse. Saksamaal katsumused jätkusid, sest sõda ei olnud veel läbi ning maapakku jõudnutel polnud mitu kuud kohta, kus oma kahte kodumaalt kaasavõetud kohvrit lahti pakkida. Enne kui jõuti Ameerika tsoonis asuvasse eestlastega asustatud Geislingeni põgenikelaagrisse.
Aet Sandströmi elulugu üles tähendades sain aru, et tõesti, inimene ongi ajalugu.
Liina Raudvassar