Esileht » Arvamused » Kolumn »

Inimene ja tema üksildus

05.03.2008 | | Rubriik: Kolumn

Sügisel piiskoplikus nõukogus toimunud EELK arengukava projekti arutelul jäi kõlama projektijuhi mõte, et meie kiriku peaprobleem on inimese üksildus. See ilmnevat eri tasanditel läbi viidud intervjuudes, ajurünnakutes ja analüüsides.

Koguduseliige tunneb, et ta võib aastaid iga pühapäev kirikupingis istuda, ilma et keegi temast välja teeks. Töötegija tunneb, et vaimulikul pole tema jaoks aega ning juhatus ei teagi, et koguduses pühapäevakool tegutseb. Koguduse õpetaja tunneb, et praostile meenub tema olemasolu alles siis, kui aruannete esitamise tähtaeg on juba liiga palju üle läinud.
Praost tunneb, et kirikuvalitsus on kõrgel ja kaugel (võiks tegelikult ka Kuu peal asuda, nagu ütles endine Tallinna praost) ning temal peab suure koguduse ja kümne muu ameti kõrvalt jätkuma aega ja tarkust kõigi praostkonnas ettetulevate probleemide lahendamiseks. Ja mida tunneb siis veel peapiiskop? Tema läheb lihtsalt nagu Mooses kõrgele mäele Jumalaga kõnelema.
Kas lugu on tõesti nii sünge? Küllap on inimeste ootused oma kogudusele ja kirikule, kolleegidele ja kaastöötajatele, juhtidele ja alluvatele erinevad nagu ka nende sotsiaalsed vajadused.
Mõni ei ole saanud nädal otsa kellegagi juttu ajada ning pühapäevane kirikukohv on asendamatu võimalus heas seltskonnas aega veeta ning Venemaa presidendivalimiste või riigikogu liikmete palgatõusu kohta arvamust avaldada. Teine jälle tahaks just pühapäeval suhtlemisest ja igapäevastest teemadest puhata ning minna pärast lõpulaulu Issanda õnnistusega teele, ilma et kellegagi sõna või käepigistust vahetama peaks.
Kindlasti ei tohiks kirikus olla ükskõiksust, märkamatust ja hoolimatust. Seda tunnet, et tegelikult pole kellegi asi, kuidas ma… Ja samas, hoolimist, märkamist ja tänu peab oskama vastu võtta.
Mul ei lähe meelest üks 94aastane koguduseliige, keda ma Juurust Kehrasse külastama sõitsin, et teda sünnipäeva puhul õnnitleda. Too elurõõmus ja vitaalne vanaproua tunnistas meie kohtumise lõpul: ta olevat üsna kindel, et ma tulin teda harva kirikuskäimise pärast noomima. Mul vist ei õnnestunudki teda vastupidises veenda.
Üks ametivend, keda hiljuti telefonitsi lapse sündimise puhul õnnitlesin, tahtis samuti mu helistamise tegelikku põhjust teada. Neil hetkedel küsin endalt, kas ma tõesti suudan jätta endast niisuguse ametnikuhinge mulje, kellele miski inimlik korda ei lähe.
Siiski näib, et meie kirikus on mitmeid rõõmustavaid märke vastupidistest suundumustest: püüetest tugevdada sidemeid Kristuse Ihu eri liikmete ja kiriku eri tasandite vahel, püüetest tunda huvi üksteise rõõmude ja murede vastu, hoolida ja tänada.
Paari päeva eest helistas mulle peapiiskop ja küsis, millal mul on aega tulla ametivestlusele. Märtsikuu lõpus leiab aset esmakordne koguduste juhatuste esimeeste konverents, mille käigus suurte ja väikeste, linna- ja maakoguduste esimehed saavad vahetada kogemusi ning näha oma ametit ja sellega seonduvaid võimalusi ja vastutust terve kiriku kontekstis.
Eelmisel aastal tunnustas meie kirik teeneteristide ja EELK 90. aastapäeva eriaukirjadega paljusid-paljusid tublisid, ustavaid ja pühendunud töötegijaid, andes sellega märku, et need inimesed on meile eeskujuks, me tahame neist mõõtu võtta ja nende jälgedes käia.
Hakatuseks võiksime aga igaüks eeloleval pühapäeval kirikusse minnes oma pinginaabrit tervitada ning huvi tunda, kuidas tal läheb või kes ta üldse niisugune on.

Image
Marko Tiitus 

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)