Esileht » Teated ja Kuulutused » Teated »

In memoriam Kaido Jalakas

16.11.2011 | | Rubriik: Teated

 In memoriam
Kaido Jalakas
16.06.1964–08.11.2011

8. novembril lahkus meie seast ootamatult reserv­ohvitser ja EELK Saarte praostkonna diakon Kaido Jalakas. Teda jäävad leinama isa ja ema, õde, poeg, teised omaksed, kolleegid ja koguduseliikmed.
Kaido Jalakas sündis 16. juunil 1964 Kuressaares. 1982. aastal lõpetas ta Kingissepa II keskkooli (praegune Kuressaare gümnaasium), läbis sundajateenistuse Nõukogude armees ja töötas seejärel autojuhina erinevates ettevõtetes.
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist oli Kaido pikka aega seotud kaitsejõududega. Olles läbinud Eesti Kaitsejõudude Peastaabi nooremohvitseride kursused, teenis ta aastatel 1993–1998 Kaitseliidu Saaremaa maleva staabiülema abina ning seejärel Eesti mereväes relvuri-logistikaohvitseri ametikohal. 2002. aastal arvati Kaido Jalakas reservi leitnandi auastmes. Kaitseliiduga jäi ta seotuks ka edaspidi.
Kaidol oli kaks poega – Priit ja Kristjan, kellest viimane langes 2009. aastal Afganistanis teenistuskohustuste täitmisel.
Viimastel aastatel sidus Kaido end kirikutööga. Sõjaväest kirikusse? See polegi nii üllatav. Maapealne kirik on ju ecclesia militans, võitlev kirik, kuigi ta ei võitle liha ja verega, vaid patu, kiusatuste ja kurjaga. Apostel Paulus manitseb meid kasutama vaimulikku sõjavarustust, et suudaksime vastu panna kurjal päeval ja jääda püsima.
2007. aastal astus Kaido Usuteaduse Instituuti, et õppida teoloogiat ja valmistuda vaimuliku kutseks – selline mõte ja äratundmine selgines temas tasapisi. Ta osales ka Kaarma Peeter-Pauli koguduse juhatuse töös. Hingelt sõjaväelasena oli Kaido otsekohene ja põhjalik. Ta valmistus hoolikalt uueks tööks ja uuteks väljakutseteks. «Tunnen vajadust ja jõudu oma rada edasi sammuda. Arvan, et olen teinud õige valiku,» kirjutas ta.
Kaido Jalakas ordineeriti diakoniks 18. detsembril 2010 Kuressaare Laurentiuse kirikus. 2011. aastal asus Kaido abilisena teenima Käina Martini kogudust ja teisi Hiiumaa kogudusi.
Oma maise elu päevil oli Kaidol võimalus ära käia pühal maal ja Jeruusalemmas – linnas, kus meie Õnnistegija Jeesus Kristus ristil suri, et meie võiksime pärida igavese elu. Nüüd silmab ta taevase Jeruusalemma väravaid. Maapealne kogudus aga laulab igatsedes: Jeruusalemm, sa püha taevalinn, ma ootan valuga, et ma kord sinus kodu leiaksin; mu süda rahuta…
Veiko Vihuri,
Saarte praostkonna praost

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)