Esileht » Teated ja Kuulutused » Teated »

In memoriam Jaakko Launikari

06.03.2013 | | Rubriik: Teated

In memoriam
Jaakko Launikari
1940–2013

27. veebruaril kutsus Issand pärast rasket haigust Sigtunas Rootsis 72 aasta vanuses ajast igavikku suure Eesti sõbra praost Jaakko Herman Launikari.
Launikari sündis 30. mail 1940 Soomes Kuusankoskil. Ta ordineeriti vaimulikuks 1964 Helsingis. Esimeseks väljakutseks oli talle diasporaatöö Rootsi asunud soomlaste keskel. 1964–1974 oli ta ametis Stockholmis, esmalt soome koguduse pastorina ja siis Rootsi soomekeelse kogudusetöö peasekretärina.
Muudatusterohkel ajal 1974–1987 oli ta Helsingis Soome Kiriku Välisasjade Keskuse kõrgetel ametikohtadel. Sellel ajal tihenesid oluliselt ka Eesti ja Soome kiriku suhted. Launikaril oli oluline roll «Soome silla» ehitamisel ja välisabi ning rahvusvahelise toetuse saamisel Eesti kirikule. Ta oli saatjaks kirikujuhtide visiitidel niihästi Eestis kui Venemaal.
Meenutan tema abi soome-ingeri kogudusetöö alustamisel ning korraldamisel Puškinis Leningradi lähedal asuvas kirikus. Kirikute rahvusvaheliste ja oikumeeniliste suhete korraldamisel olid Launikari erilise huvi all inimõiguse küsimused. Ta osales ja töötas kaasa Luterliku Maailmaliidu, Kirikute Maailmanõukogu ja Euroopa Kirikute Konverentsi assambleedel ja mitmes tööorganis. Pärast õigusvastast vabastamist 1984 välisasjade keskusest oli ta esmalt Rootsis Eskilstuna koguduse pastor. Aastatel 1988–2003 oli Launikari Tuusula koguduse õpetaja.
Kui ma 1990. aastal alustasin eestikeelse kogudusetööga Alppila kirikus, siis oli ta üheks innustajaks ja abiliseks, sest tal olid suured kogemused diasporaatöö korraldamisel. Oluline lõik Jaakko Launikari elust oli sidemete loomine Viljandi praostkonnaga. Praost Joel Luhamets kirjutab: «Jaakko oli suur Eesti toetaja. Tema isiku tõttu ja kaudu sai korraldatud suur tugi Viljandi praostkonnale. Ilmselt veel palju muudki.»
Praost Mart Salumäe meenutab: «Kui ma 1991 asusin teenima EELK Viljandi Pauluse kogudust, oli üks esimesi väliskülalisi, kes tuli mind tervitama, Jaakko Launikari. Tema eestvõttel olid mõni aasta varem sõlmitud Viljandi ja Tuusula praostkonna vahel sõprussuhted. Meie varasema põgusa tutvuse mõjul kujunes minust peamine kontaktisik Viljandi praostkonna poolt ning meist said head koostööpartnerid pikkadeks aastateks.
Ta külastas Viljandit tihti, korraldas humanitaarabi saadetisi ja pakkus võimalusi Viljandi vaimulikel ja koguduste kaastöölistel osaleda koolitustel ja seminaridel Soomes. Tema algatusel said meie laste- ja noorsootöötajad koolituse Järvenpää koolituskeskuses. Humanitaarabi saadetised Tuusulast olid eriti 1990ndate alguses suureks toeks siinsetele peredele. Launikari algatas Tuusula praostkonnas sõpruspraostkonna toetuseks raha kogumise, iga sealse koguduse liikmemaksult annetati 50 senti Viljandi praostkonnale. Praost Tammsalu ajal kujunes sellest Viljandi praostkonna vaimulike palgatoetusfond.
Jaakko oskas märgata pisiasju. Meil ei puudunud kitsastel aegadel ei hea kirjapaber, altariküünlad, armulaualeib ega muu tööks tarvilik. Ta oli laialdaste sidemetega inimene, kes oskas Eesti vaimulikke kokku juhatada inimestega, kes suutsid oma asjatundliku abiga aidata meid taasiseseisvumise perioodil kirikliku tegevuse avardamisel ja rahvusvaheliste suhete arendamisel.»
Viimased tööaastad enne emerituuri jäämist teenis Launikari Hammarby kogudust Sigtuna lähedal.
Avaldame kaastunnet Jaakko Launikari lesele, pojale ja kõigile lähedastele ning jääme tänades meenutama tema armastust Eesti ja Eesti kiriku vastu.
EELK konsistooriumi nimel
Tiit Salumäe

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)