Esileht » Teated ja Kuulutused » Teated »

In memoriam Endel Lieberg

24.08.2011 | | Rubriik: Teated

 Oh kuula: kerkokellä lüvväs …
Endel Lieberg
28.08.1927–10.08.2011

Nädal tagasi löödi Türi Püha Martini kirikus matusekella. Viimsele teekonnale saadeti eesti põllumajanduse suurmees, keda teati, tunti ja austati palju kaugemal kui vaid koduvallas. Mees, kellest oleks pidanud saama teine järvamaalane, kellele tema eluajal monument püstitatakse. Vetepere külas sündinud Anton Hansen Tammsaare graniitsambal pronksbüst avati Albu vallamaja ees 30. augustil 1936. Eesti ainsa kahekordse töökangelase Endel Liebergi mälestussammas jäigi rajamata.
Kui Gorbatšov 1987. aasta veebruaris enne ärasõitu Tallinnas Eestis nähtust kokkuvõtteid tegi, pärinud ta Vainolt: aga miks Liebergil Kuldtähte ei ole? Liebergil oli kuueesine tühi ka siis, kui peasekretär Väätsale saabus. «Aga tal juba on,» vastanud Vaino. Pannes sellist tagasihoidlikkust väga imeks, lausunud punase pealaega mees vaid neli sõna: anname siis teise veel. Antigi. Tollase üleliidulise seaduse järgi oli ette nähtud kõikide kahekordsete Kuldtähe kandjate kodukohta püstitada kangelase mälestussammas. Selleks oli riigieelarvest iga samba jaoks ette nähtud sada tuhat rubla – tolle aja kohta väga suur raha. Peeti Eestiski plaani panna see püsti Paide kultuurimaja ette, hiljem oli kõne all Väätsa.
Ausammast aga ei tulnud. Lieberg seisis sellele otsustavalt vastu ja jäi oma sõnale kindlaks. Tema arusaamadega väärikusest ja korralikkusest see plaan kokku ei sobinud. Siis aga hakkas suur riik lagunema ning võimumeestel oli rutulisemaidki muresid kui tagasihoidliku majandijuhi pronksivalamine.
Lieberg oli poisikesepõlvest peale tõsine töömees, adrahoidja. Eputamine, lipitsemine või eneseupitamine jäid talle võõraks lõpuni. Tema põhimõtteks oli, et see jalg, mis adra taga käib, on ikka õigel teel. Üle poole sajandi juhtis ta Väätsal võimast majapidamist. Juhtis arukalt, otsekui piiblisõna järgi, kus on öeldud: «Sest kes teie seast, tahtes ehitada torni, ei istuks enne maha ega arvutaks kulusid, kas tal on kõik vajalik selle lõpetamiseks?» (Lk 14:28). Juba Liebergi isa ei tunnistanud poolelijäetud tööd, sama meelt oli poegki.
Lieberg oli ristitud, 1945. aastal käis leeris. Ja siis saabusid need ajad, kus koostööst kirikuga võis vaid paksu pahandust tekkida. On põhjust arvata, et tolleaegsete majandijuhtide paremik, Pätsi-aegsed poisid, olid oma südames teist meelt. Tõsi, neil polnud inglitiibu, kuid tööd ja töömeest nad austasid. Võtkem või Liebergi hea kolleeg Kuusalust Arnold Vunk. Neis on paljugi sarnast. Kuusalu kolhoosis oli kirikupüha lauritsapäev vaikival kokkuleppel igal aastal töövaba päev. Kuusalu Laurentsiuse kirik oli kui pidumaja, kogu kihelkond sõitis kokku. Kavala põhjendusega sai kolhoos bussegi anda.
Aga kus sa siin Eestimaal siis ilma pealekaebajateta saad, nii jõudsid Vunki kohta kaebekirjad Käbininigi. Toonane kõrgeim võimukandja helistanud heale sõbrale Vunkile, et teda noomida. Kuulanud seletused ära, jäänud mõttesse. Teatanud seepeale oma otsuse: selle ühe päeva pärast ei juhtu nii heas majandis tootmisega veel midagi, parem ärge ärritage inimesi ega torkige seda asja. Käbini sõna oli lõplik, temaga avalikult ei vaieldud. Kuni selle päevani, mil tema oma tool Valges majas eesti natsionalistide soosimise süüdistusel kõikuma lõi.
Vabas Eestis oli Lieberg koguduse liige. Kui Türi kirikule otsustati uus kell panna, oli ta üks tõsisemaid toetajaid. Ja kujunes nii, et seda uut kella helistati matusekellana esimest korda mullu, kui tema ustavat abikaasat, kauaaegset Väätsa emakeeleõpetajat ja koolijuhti Heljo Liebergi kodukirikust kalmistule kanti.
Nädal tagasi löödi seda kella Endel Liebergi mälestuseks. Järvamaa praost Teet Hanschmidt rääkis lahkunud ustavast ristiinimesest. Sillaotsa kalmistul läks Vaino Väljas tema juurde, tänas ja surus pikalt kätt. Küllap oli selles käepigistuses midagi enamat kui vaid tunnustus hingeläinud jutluse eest …
Jüri Ehasalu     

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)