Esileht » Teated ja Kuulutused » Teated »

In memoriam Anna-Maija Raittila

12.09.2012 | | Rubriik: Teated

In memoriam
Anna-Maija Raittila
23.07.1928–25.08.2012

25. augustil suri Helsingis 84 aasta vanuses soome luuletaja ja tõlkija Anna-Maija Raittila, kelle rikkalikust kirikulaululoomingust on meie lauluraamatus laul «Kui minu samm nii töntsiks jääb» (KLPR 440).
Anna-Maija Raittila sündis 23. juulil 1928 Joensuus, tegutses usuõpetuse õpetajana Imatral ja Tapiolas ning jäi vabakutseliseks kirjanikuks alates aastast 1967. Tema esimene luulekogu ilmus 1947. aastal.
Väga viljakas oli ta luule tõlkijana, eriti ungari keelest. Aastail 1973–1984 kuulus Raittila Soome lauluraamatu uuendamise komiteesse ning tema sulest on praeguses Virsikirjas 18 laulu, lisaks veel mitukümmend laulutõlget ja redaktsiooni.
Kui 1990ndail valmistati ette Rootsi kiriku lauluraamatu soomekeelset väljaannet, tõlkis ta sinna 177 laulu. Anna-Maija Raittila teeneid ja kirjanduslikke saavutusi on mitmel viisil ära märgitud, sealhulgas ka Pro Finlandia medaliga ning teoloogia audoktori kraadiga.
Tema innustusel ja teostusel sündis elav läbikäimine Taiźe osaduskonnaga, sai alguse Tooma missa traditsioon, loodi vaimuliku süvenemise (retriidi) keskused ja palju sellist, mis Soome kirikuellu värskust ja sügavust kaasa tõi.
Tema töö jätkaja kirikulaulu tekstiloojana Anna-Mari Kaskinen on ütelnud: «Pean teda meie kiriku vaimulikuks emaks, üheks märkimisväärsemaks mõjutajaks läbi aegade.»
1980ndail tegi Soome ja Eesti lauluraamatukomisjon viljakat koostööd ning 1983. aasta aprillis võttis Anna-Maija Raittila osa ka kahe vennasmaa komisjonide ühisistungeist Tallinnas.
Ta on soome keelde tõlkinud kõik need viis eesti laulu, mis Soome praeguses lauluraamatus esinevad: «Ühtainust nime mina tunnen» (KLPR 50, VK 317), «Ärka, süda, vaim ja mõte» (KLPR 137, VK 569), «Elu on kui meri» (KLPR 336, VK 482), «Kalla, kallis Isa käsi» (KLPR 339, VK 372) ja «Mu päev, mis aland, on nii pime» (KLPR 343, VK 369).
Mitu neist lauludest on Soome kirikurahva keskel tuntuks ja armastatuks lauldud just tänu Anna-Maija Raittila suurepärastele tõlgetele. Oma põhimõtteid kirikulaulude tõlkimisel on ta väljendanud 1981. aastal ilmunud luulekogumiku «Kutsut minua nimelt» sissejuhatuses: «Kirikulaul on kogu koguduse usutunnistuse, palve ja ülistuse tõlkija, ta peab olema vastavuses kiriku õpetusega ja tavalise kaasalaulja lihtsa usuga.»
Nii ongi Anna-Maija Raittila luulekeel ilmekas ja väljendusrikas, sisult selge ja vaimulikult sõnumilt sügav. Sügav ja kaunis, palvest ja ülistusest rikas oli ka kogu Anna-Maija Raittila pikk ja õnnistusrohke elutee.
Anna-Maija Raittila saadetakse puhkama oma kodukalmistule Joensuusse laupäeval, 22. septembril kell 12 Helsingi Mikael Agricola kirikust.
Ivar-Jaak Salumäe

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)