Igaüks on eriline

Kuidas mõista seda, mida ei ole võimalik näha kahe silmaga? Kust otsida Euroopat, kui sellest on saanud kodu?
Üsna tihti on kõige lihtsamatele küsimustele väga keeruline õigeid vastuseid leida. See, mis meid iga päev ümbritseb, on nii loomulik, et me sellele ei mõtlegi. Kahjuks jääb seetõttu palju olulist märkamata ja lahti mõtestamata.
Haridussüsteemi mõjust
Meid ümbritsevad pidevalt inimesed. Et iga inimene on ainulaadne ja kordumatu isiksus, peaks olema justkui iseenesest mõistetav, aga olen üsna veendunud, et iga päev me selliselt ei mõtle ja seda nõnda ei taju.
Seoses majandusseisu halvenemisega on üha rohkem hakatud rääkima sellest, et meie tööturg on jäik, töötajad ei ole võimelised ümberõppeks jne. Kui asi puudutab riiki ja raha, tundub see piisavalt oluline teema, et ka kõige kõrgemad riigijuhid võtavad ette sellest midagi arvata.
Mis võib olla põhjuseks, et me ei taha end täiendada või ümber õppida? Usun, et üheks põhjuseks on meie haridussüsteem, koolis ei ole peamine mitte inimese areng ja selle toetamine, vaid ainekesksus. Oluline ei ole mitte inimene ja tema anne, vaid see, milline on ta võrreldes teistega.
Kooliaeg on üks neid väheseid, kui mitte ainus etapp elus, mil olulisem on see, milline sa teistega kõrvutades oled. Hilisemas elus ei huvita aga sinu võrdlus klassikaaslastega suurt kedagi, sel pole vähimatki tähtsust.
Leida inimese anne
Kui kehaliste võimete poolest võime näiteks jooksmises aimata, et pikk ja kiitsakas edestab paksu ja lühikest, siis näiteks matemaatika- või keeletunnis me nii lihtsalt enam ei lepi, pealtnäha pole ju üheealised nii erinevad, et võiksid ainet erinevalt mõista ja omandada.
Erivajadustega inimeste puhul on selge, et on tarvis ka erilahendusi, sest see on ju silmaga näha. Loomulikult ei ole kõik nii lihtne ja me peaksime jõudma arusaamisele, et väärtustada tuleb iga inimest. Kui leida inimeses anne ja aidata sellel areneda, hakkab inimene tundma huvi maailma vastu ning ülejäänud maailm huvitub sellest ainulaadsest inimesest ja tema andest.  
Võimalus kaasa rääkida
Kas rahvus on Euroopas erivajaduseks? Olukord Euroopas ei erine üksikinimese tasandist. Tarkusekuu viimasel päeval väisas Põlvamaad europarlamentäär Tunne Kelam, kellega Põlvamaa eestvedajad (väikeettevõtjad, kolmanda sektori eestvedajad, vabadusvõitlejad, vaimulikud) arutasid erinevate Euroopa institutsioonide otsustamismehhanismide toimimist ja nende muutumist pärast ärevaid sündmusi Gruusias.
Kuigi protsessid pole lihtsad, on meil väga suur võimalus otsustes kaasa rääkida, sest need tehakse konsensuslikult. Erinevad rahvused on Euroopa tugevus. Meil ei ole sarnaselt suurriikidega rahvuslikku survet, saame olla oma otsustes vabamad ja seetõttu tuua nendesse teistsuguse vaate ja uusi tuuli.
Gruusia küsimuse aktiivsemad eestvedajad on Poola, Leedu, Läti ja Eesti, kes näevad seda temaatikat küllalt sarnaselt. Möödunud aastal pärast aprillisündmusi saime Euroopalt tugeva toetuse. Euroopa on muutunud ja muutumas ning meie koos sellega.
Uskuda oma võimalustesse
Põlvamaagi ei saa Brüsselita. Koidula tolli- ja piirijaam, põllumajanduspoliitika, regionaalareng on teemad, millega tuleb tegelda nii meil kohapeal kui otsustajatel Tallinnas ja Brüsselis. On oluline, et erinevad osapooled omavahel suhtleksid, tõstataksid probleeme, leiaksid nende põhjused ja lahendused.
Seda, et me võiksime Euroopast ja selle asjaajamisest tunduvalt rohkem teada, mõistsin, kui Tunne Kelam Põlva keskkooli ja ühisgümnaasiumi abiturientidele antud tunni raames küsimusi esitas. 
Nii nagu Tunne Kelam kirjeldas oma tegemisi Euroopas, peame kõik püüdma olla sõbralikud ja naeratada, tunda huvi teiste vastu ning olla avatud, uskuda endasse ja oma võimalustesse, suhelda, teha koostööd ning otsustada üksmeeles.
Vaid siis on lootust, et jääme positiivselt meelde, äratame huvi, ning kui meil on abi tarvis, siis see ka tuleb. Olgu see siis inimese, rahva või riigi tasandil. 

Priit Sibul,
Põlva maavanem