Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Igatsus männimetsade lõhna ja verivorstide järele

22.12.2009 | | Rubriik: Kirikuelu

Eestlaste üks viimase aja väljarännu meelispaiku on Austraalia. Tartu Pauluse koguduse liige Ave Rosenthal on seal elanud veidi üle poole aasta ja valmistub oma esimesteks kuumadeks jõuludeks.

Ave Rosenthal tähistab sel aastal oma esimesi jõule Austraalias. Foto: ErakoguTere, minu nimi on Ave ja olen Tartust pärit tüdruk. 2009. aasta maikuust elan Austraalias Brisbane’is. Tegelen tõlketöödega, tõlgin peamiselt inglise keelest eesti keelde, vahel ka vastupidi. Aastatel 1995–2001 õppisin Tartu ülikoolis juristiks ja juristina ka Eestis töötasin. Mul on Tartus väike pere: ema Riina, kellega koos elab minu ameerika kokkerspanjel Brutus, ja lisaks perele palju armsaid sugulasi ning kalleid sõpru.
2008. aasta novembris käisin Uus-Meremaal puhkamas. Huvi nii kauge maa vastu tekkis, kui juhtusin paar aastat tagasi lugema Uus-Meremaast Jaan Tätte artiklit, mis paelus mind väga. Kui sõbrannaga järgmise pikema reisi sihtkohta valisime, tekkis mõte: miks mitte Uus-Meremaale minna! Reis kujunes imeliseks, selle jooksul tutvusin ka oma praeguse austraallasest elukaaslasega.
 Austraalia on tohutult suur maa, lennukiga ühelt rannikult teisele lendamine võtab aega viis tundi. Kõik suuremad linnad – Sydney, Melbourne, Brisbane, Adelaide, Perth – on üksteisest nii kaugel, et kõige mugavam ja tihti ka kõige soodsam on reisida lennukiga.  
Minu kodulinn Brisbane on nii austraallaste endi kui ka eestlaste jaoks väga populaarne elukoht. Rahvaarv on selles linnas tänaseks juba 1,8 miljonit. Kliima on siin mõnus ja niiske, mitte väga jahe (talvel, mis siin on siis, kui Eestis on suvi, võib öösel isegi vaid +5 kraadi olla, päeval on soojakraade 15–20). Detsembris on Austraalias algamas suvi ning temperatuur ulatub tihti +35 kraadini.
Teised eespool nimetatud linnad asuvad kaugemal lõuna pool, mis Austraalia mõistes tähendab jahedamat kliimat. Olen kindel, et just soojus on põhjuseks, miks eestlased siia koonduvad. Iga viies eestlane tahtvat ju Eestist ära soojale maale!
Kohalik eestlaste seltsielu on Brisbane’is üsna aktiivne. Siin tegutseb juba aastakümneid Eesti Selts. See on enamasti vanematele eestlastele kohaks, kus kohtutakse Eestist külla tulnutega, vaadatakse filme, tähistatakse jaanipäeva ja jõule. Palju on ka neid, kes tulevad Austraaliasse reisima ja ajutiselt töötama ning lähevad hiljem koju tagasi. Püsiasukaist eestlasi on linnas minu andmeil umbes 500.
Nõnda me siin elame. Suhtleme omavahel palju, sest eesti keeles on ju nii tore rääkida! Vahetame infot, kes kuskilt mõnd eesti- või kasvõi euroopapärast toiduainet osta on saanud, igatseme männimetsade lõhna, meenutame Eesti filmiklassika säravamaid «kilde» ning kadestame neid, kes parajasti Eestis käinud on või varsti sinna lähevad.
Kolimisega seotud elumuutus on olnud tohutu ja mulle näib, et arusaamine, kui suur muudatus see tõeliselt on, hakkab mulle kergelt koitma alles nüüd. Kohanemine läks algul kiirelt, suured tänusõnad selle eest minu elukaaslase vanematele ja õdedele-vendadele, kes sulandumise lausa südameasjaks võtsid.
Siiski pean ütlema, eestlaste juured on tugevad ja olgugi et mind väga kiirelt omaks võeti, hakkas mõne kuu pärast igatsus kõige koduse järele tasapisi ligi hiilima. Nii otsustasingi suurele vahemaale vaatamata igatsuse ravimiseks novembris Eesti-reisi ette võtta. Võib kõlada arusaamatu ja naljakanagi, kuid hallid ilmad, pimedus ja lumeta november Eestis olid just need, mida ma igatsenud olin. Ema, koera, sugulasi ja sõpru pole vist mainida vajagi, nemad on südames iga päev.
Selle aasta jõulud saavad kõigist varasematest väga erinevad olema. Jõuluõhtut tähistan 24. detsembril, nagu seda Eestis ikka tehakse, oma siinsete eesti sõpradega. Kutsel seisab menüüna kirjas: seapraad, verivorstid, pohlamoos…
Uue nähtusena lisandub minu jõuludesse sel aastal pühade tähistamine 25. detsembril elukaaslase sugulastega, sest just sel päeval tullakse perega kokku, valmistatakse jõuluhane ning magustoiduks ploomipudingit, vahetatakse kinke. Süüakse kindlasti ka mangosid, sest just novembris-detsembris algab siin mangohooaeg ning sellest kiusatusest on raske loobuda.
Soovin Eestisse kõigile kauneid ja valgeid jõule!

Ave Rosenthal

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)