Esileht » Arvamused » Arvamus »

Igapäevane leib kord nädalas

12.01.2011 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Merille Hommik
Mitte just korra igal nädalapäeval, aga vähemasti ühe korra seitsme päeva kohta küll juhtub mõni küsima minu käest, kuidas läheb. Ma ei ole kunagi valmis vastama sellele küsimusele käigu pealt. Kust mina tean, kuidas läheb, kui ma ei tea, kuhu me üldse läheme, ja teiseks – kes on meist nii tark, et näeb teise inimese muresid läbi? Me oleme ikkagi rändajad, mitte röntgeniaparaadid.
Ühel pärastlõunasel hetkel näitas dr dots Eevi Maiste mulle Maarjamõisas uuringuseadme kuvarilt, mismoodi töötab mu süda ja kus on asjalood ebasoovitavad. Olin tema ees siruli ja küliti. Tema diagnoosis täpselt, mina ei teadnud muud kui et tahan sealt voodist maha minna ja polikliinikust jalga lasta. Südant polnud mulle keegi õpetanud ning polnud ka minu võimuses oma mootorit käigult parandada.
Kuidas töötab nõunik? Kuna niisuguseid ei koolitata, siis me oleme kõik iseõppijad ega ole sellist käsiraamatut, kust saaks mis tahes asja järele vaadata. Pealegi ei saa nõunik olla läbipaistev, sest ta valdab küllalt paljusid saladusi ega tohi nendega hangeldada.
Eesti maaülikooli rektori nõunikul tuleb päris tihti tegelda haridusküsimustega, kuid mitte üleüldse, vaid ikka väga konkreetselt. Üks selliseid seoseid on näiteks inseneriharidus, mis puutub usuteadusega kokku mitut moodi. Kuidas? Olgu meil vastavaks kokkupuutepunktiks sakraal­ehitiste arhitektuur, ehitusfüüsika, hooldamine ja taastamine. Punkt ise näeb välja üsna lihtsalt: kõik tema osakesed on kulukad. Vaba raha maksta need kulud kinni pole meist kellelgi, seda saab teha muu arvelt. Kelle arvelt?
Oli käes juba õhtupoolik, kui minu vastas istus Tartu ülikooli 2. õppeaasta füüsikatudeng. Seda ta teadis, et temast saab eksperimentaator. Mitte siis arvutaja, vaid katsete tegija ehk mõneti insener tähenduses katseseadmete konstruktor. Kõrvalaineks oli ta valinud ajaloolise usuteaduse selles mahus, mis hõlmab usundilugu.
Olles juba varem kirjutanud sellest, kuidas eesti kirjanduse ajaloo uurija vajab usuteadust kõrvalainena, tekkis mul füüsikatudengi suhtes küsimus, kas tema õpib ajaloolist usuteadust enese tarbeks või hoopiski selleks, et mõista näiteks Newtonit või ka Einsteini. Aeg meie kohtumiseks oli piiratud ja ausalt öeldes polnud ma ka valmis oma küsimust korralikult põhjendama ning temagi pidanuks enne mõtlema probleemi läbi. Võib aga olla üpris kindel, et sedalaadi asjades me oleme tavaliselt õige pinnalised, sest seoseid on kaugelt rohkem kui kohti, kust otsida fakte ja tõlgendusi juurde.
Oluline pole mitte siinkirjutaja isik. Oluline on jõuda ettenägeliku vastuseni küsimustes, millele saab vastata ainult mitmeti, ning kõik sõltub tõlgendamisest. Niisuguseks on seletada näiteks ära, mida tähendab «pühendumus». Oled näiteks teoreetik tuumafüüsikas, ent mõistad ka toda, kes, olles teoreetik samas vallas, on ühtlasi ka sügavalt usklik. Kuidas sa seda teed, kui sulle pole alternatiivsete maailmade ehituse mõistmist õpetatud?
Nendes perekondades, kus usulisi kombeid järgiti eeskätt südames, ei õpetanud mulle keegi ei eksegeesi ega hermeneutikat, ehkki oli teada, et tekstoloogiat ilma nendeta õppida ei saa.
Nagu kord ühes eelmises kommentaaris jutuks tuli, õppisid minusugused tekstoloogia aluseid vanavene kirjanduse uuema uurimise järgi või siis ka puškinistika ja Lermontovi avaldamiskogemuste põhjal, täiesti väljaspool piiblikriitikat. Hoopiski ei öelnud keegi, et esmalt toimeta alates 0-punktist (käsikirja saamisest) kuni letile jõudmiseni valmis üks teaduslik publikatsioon, alles siis hakka üldistama.
Selline järjekord ei pea olema ainumõeldav, kuid tal on oma loogika, mida, mulle tundub, ei vaevuta üle kordama ja mille sotsiaalne lahendus peaks olema äärmiselt paindlik. Seisneb see loogika tõsiasjas, et õpingutega venitamine maksab alati kätte. Diplomit ei anta kunagi ette, ta saadaksegi kätte stuudiumi järel. Ent tagant võivad tulla järele ka pettumus, kahtlemine, kibedus ja kaasajast võõrandumine ilma diplomita.
Seda peaks vältima ja seepärast panebki mõtlema, kui kiiresti püstitatakse praegu valmisväiteid. Kuidas võidujooks võõrastega on tähtsam kui selgus enese sees ja jäägitu töö tolle selguse saavutamiseks.

Peeter Olesk
,
kirjandusteadlane

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)