Iga uus päev on kingitus

Lilli täis peenrad kutsuvad end alati imetlema ning nende värviküllus ja õiterohkus annavad tunnistust aedniku hoolsusest. Aga kaunite lillesülemite kõrval kasvab heinamaalgi läbisegi kellukaid ja karikakraid, naistepuna ja vorstirohtu, kindla peale on seal ka takjaid ja mõni nõgeski.
Möödunud pühapäev on kirikukalendris märgitud kui tänulikkuse pühapäev. Nii lauldi paljudes kirikutes «Mu kiitus, Jumal, vastu võta … ma laulan uue väega Sul tuhat halleluujat ka». Tänati kõige eest, mida pakub meile elu: rõõmsate hetkede, kallite inimeste, õnnestunud töö või ka ebaõnnestumise eest, mis Jumala plaani kohaselt võib lõpuks kasuks tulla.
Peame paljusid asju elus enesestmõistetavaks nagu sedagi, et iga öö järel tuleb uus päev. «Elu muutub vaeseks, halliks, igavaks ja kibedaks, kui võetakse endale õigus mõelda, et nii jätkub päevast päeva. Me nuriseme, süüdistame inimesi ja olusid, et asjad ei ole nii, nagu nad meie meelest peaksid olema. Aga me oleme unustanud Jumala mõistetamatu ustavuse ja teenimatu helduse,» kirjutas Jaan Kiivit kord jutluses 16. pühapäevaks pärast nelipüha (Tõde teeb vabaks, 1999). Olgu elu hall või värviküllane nagu heinamaa, aga vahel tuleb lõpp ootamatult, nagu juhtus peapiiskop Kiivitiga kaheksa aastat tagasi 31. augustil või märtriks saanud piiskop Rahamäega 1. septembril 72 aastat tagasi.
Me ei tea kunagi ette, mida täpselt heinamaalt leida on või ei ole. Läheme võibolla nurmenukku otsima, aga see lihtne kaunitar on juba õitsenud. Aga see, et meile on antud võimalus teda otsima minna, on harukordne. Nagu ka palju muud, peaasi, et me ei laseks elul halliks muutuda ega loobuks otsimast ja tänamast.
Rita Puidet