Iga sekund on värav

Kirikuloo vaieldamatult kõige põnevam periood on esimesed sajandid, mil tasahilju hüljati Issanda peatse tulemise ootus ning kirik ennast n-ö maailmas sisse seadis. Kus tulipunktis polnud enam aegade lõpp, lõputu olevik Jumalas, aja mälestuseks ja minevikuks saamine, vaid tulevik, mida hakati planeerima ja ennustama lootuses või kartuses, et jääme siia veel kauaks.
Loodi organisatsioon, hierarhia, pühakiri, dogma, kultus; hangiti kõik see mööbel, kardinad ja lauanõud, mis ühes korralikus majapidamises peavad olema. Mõistagi muutus selle protsessi käigus ka arusaam kirikust, mis polnud enam olevikulises lunastuses kindel pühade osaduskond, vaid soliidsel õiguslikul alusel tegutsev MTÜ, millesse kuulumine on tulevase pääste eeltingimus.
Nii on jäänud. Me planeerime ja ennustame tulevikku, kirjutame arengukavu, korraldame teema-aastaid, laulupidusid ja konverentse. Oma visioonide teostamine pole lihtne, sest sel teel tuleb palju takistusi ületada ja mitmete konkurentidega võidelda. Näiteks vabamüürlaste, sionistide ja islamistidega, kes väidetavalt arvavad, et nüüd on nende kord maailma valitseda.
Või ka homode ja feministidega, fluoriga hambapastas või mobiiltelefonidega (kas teadsite, et mobiiltelefonid põhjustavad ajuvähki ja närvutavad mehelikkust; jaapanlased leiutasid selle kuratliku vidina, et hävitada valge mehe aju ja munad ühekorraga; võib-olla seepärast meil kipuvadki naissoost vaimulikud võimust võtma?).
Arvestada tuleb sedagi, et võimalusi tuleviku ennustamisel ja kavandamisel puusse panna on hirmpalju. Inglise ulmekirjaniku Charles Strossi romaan «Accelerando» esitab ilukirjanduslikus vormis mitmete futuroloogide ettekujutuse. Peamine neist on tehnoloogilise singulaarsuse saabumine. Maakeeli seletatuna tähendab see, et seniseid arenguid arvestades võib kätte jõuda hetk, kus arvutite mõtlemisvõimsus ületab inimkonna oma ning tehnoloogiline progress hakkab kulgema inimestele täiesti arusaamatul viisil.
Arvutid ise kavandavad ja loovad üha täiuslikumaid arvuteid, mille intelligentsuse inimese omaga võrdlemine oleks sama hea kui inimese ja ümarussi kõrvutamine. Strossi utoopias maalitakse meie silme ette pilt, kus päikesesüsteemi planeedid on lammutatud ja saadud materjalist ehitatud nanoarvutid, mis Dysoni sfääridena päikest ümbritsevad, kuni viimanegi aatom lähikosmoses on muudetud mõtlevaks aineks.
Bioloogilisel elul ja inimesel pole selles maailmas loomulikult enam kohta, need on vaid mälestus ja minevik. Ajalugu, milles usu fenomeni saab kirjeldada näiteks nõnda: «Ühe ahvi hallutsinatsioon on teise religioosne kogemus, olenevalt sellest, kumma jumalamoodul oli parajasti üleliia aktiivne.»
Ent mis sest värvikast utoopiast, ebainimliku tulevikuvisioonini võib jõuda ka palju väiksemas mõõtkavas. Avarind Adiga romaanis «Valge tiiger» jutustatakse tänapäevane lugu, milles üks puruvaesest perekonnast pärinev noor mees ei suuda enam taluda India kastisüsteemi ebaõiglust ja vägivalda, mida rikkad vaeste vastu karistamatult tarvitavad.
Ta võtab oma tuleviku kujundamise enda kätte, kolib kodukülast Delhisse ja saab õnnekombel tööd autojuhina väga jõukas perekonnas, kus temaga sugugi kõige halvemini ei käituta. Siiski pole tal teenrina mingit võimalust elus veel kaugemale jõuda. Seepärast tapab ta viimaks oma peremehe, röövib suure summa raha, vahetab nime, kolib teise linna ning asutab isikliku taksofirma.
Ta saab rikkaks ja edukaks, nagu nägi ette tema tulevikuvisioon. Vormiliselt koosneb romaan peategelase kirjadest Hiina RV peaministrile õpetusena, kuidas Indias ettevõtlust arendada! Mees ei kahetse sugugi oma kuritööd, teda ei paina süütunne. Vastupidi, ta vähkreb öösiti voodis, nähes unes, et lõi otsustaval hetkel araks ja on endiselt teise mehe teener.
Targad õpetajad on läbi aegade hoiatanud: ole ettevaatlik oma soovidega, need võivad täide minna!
Walter Benjamini teravmeelne kirjutis «Ajaloo mõistest» (Valik esseid, LR 2010/26–29) lõpeb järgmise lõiguga: «Teatavasti oli juutidel tuleviku järele pärimine keelatud. Seevastu õpetavad Toora ja Palveraamat neile meenutamist. See võttis nende jaoks tulevikult lummuse, millesse satuvad need, kes saavad ennustajatelt teateid. Siiski ei muutunud tulevik juutide jaoks sellepärast homogeenseks ja tühjaks ajaks. Sest iga tulevikusekund oli väravake, millest võis tulla messias.»
Üsna samasugune oli ju ka algse ristiusu aja- ning maailmakäsitlus. Ja mida sa selliselt mõeldes kavandad või mille vastu võitled…

Urmas Petti,
Eesti Kiriku kolumnist