Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Idüllilisest kodust laia maailma

20.04.2011 | | Rubriik: Persoon minevikust

Eduard ja Helgi Lind teenisid palju aastaid rahvuskaaslasi võõrsil.  ArhiivArvatavalt põgenikelaagris Geislingenis pani kirikuõpetaja Eduard Samuel Lind kirja oma eluloo. Tema järeltulijate vahendusel jõudis see Eestisse ja ilmus Eesti Kirikus 2006. aasta alguses. Et täna möödub sada aastat armastatud õpetaja sünnist, heidame pilgu tema eluteele.
Eduard Lind sündis 20. aprillil 1911 Laane talus, mille tema vanaisa ostis 1863 Alatskivi mõisnikult. Talu päris noorem poeg Johannes, kes armastas talutööd ja kalapüüki. Naiseks võttis ta Alviine Tõruvere ja neile sündis kolm last: Eduard Samuel, Artur ja Aino. Eduard Lind on meenutanud esimest lapsepõlvemälestust, kui mehed vehkisid kätega ja laulsid – algas Esimene maailmasõda.
Tubli õppur
Koolitee algas sõjajärgsel sügisel Lahepere külakoolis, jätkus Alatskivi lossis asunud kõrgemas algkoolis ning kuna kodus tunti Hugo Treffnerit, sai Eduard Linnust tema kooli õpilane. Aastanumber oli siis 1926, kui poiss sealse kooli klassika- ja humanitaarharu klassis õppima hakkas.
Teinud läbi kohustusliku sõjaväeteenistuse, soovis Eduard Lind asuda ruttu õppima ülikooli ja 1932. a sügisel immatrikuleeriti ta õigusteaduskonda, kuid otsustas siiski usuteaduse kasuks ja vahetas teaduskonda. Õppejõududeks olid rahvusvahelise kuulsusega saksa professorid, samuti Olaf Sild, Johan Kõpp, Hugo Bernhard Rahamägi jt.
Ülikooli lõpetamise järel 1936 suunati ta Jakob Aunveri juurde Jüri kogudusse, ordinatsiooniteenistus oli 17. mail 1937 Tallinna toomkirikus. Veebruaris oli Eduard Lind pidanud proovijutluse Martna koguduses ja ta valiti sealsesse kogudusse praost Gustav Halleri järglaseks.
Lühike õnneaeg
Eduard Lind on öelnud, et kogudus võttis ta kui oma esimese eesti soost õpetaja heameele ja soojusega vastu. Aasta hiljem õpetaja abiellus, noorpaar, Helgi ja Eduard, sai koguduselt kingiks lehma. Algas nende elu üle saja aasta vanas Martna kiriklas, kust avanes vaade kirikule ja suurele viljapuuaiale.
Kui praost ära kolis, jäi noorpaari kasutusse kogu suur kirikla, kogudus oli sinna tellinud Haapsalu tööstuskoolist mööbli. Siia armsasse paika sündis nende esimene tütar. Kuid ilus elu kestis lühikest aega: kirikumõisa hoonetesse pandi elama Vene sõjaväelased. Tööülesandena lisandus 35 km kaugusel asuva Kirbla koguduse teenimine, sageli tuli sinna sõita jalgrattaga.
Siia, keeruliseks muutunud maailma sündis ka teine tütar. Oli baaside, uue võimu ja sõja aeg. Tänu heatahtlikele inimestele, kes neid varjasid, pääses noor pere arreteerimisest ja Eduard Lind võis inimesi edasi teenida, kuid ka Saksa okupatsiooni aeg ei olnud kerge.
Hingekarjane uues maailmas
1944. aasta septembris otsustas Linnu pere Eestist lahkuda, jõudsid nad Lõuna-Saksamaale, kus Eduard Linnust sai Geislingeni põgenikelaagris kirikuõpetaja ja kohaliku eesti gümnaasiumi ladina keele õpetaja. 1947 kutsuti ta Luterliku Maailmaliidu teenistusse Münchenisse. Töö viis ta edasi Ameerikasse Minnesotasse, kuna sinna oli asunud elama palju põgenikke. Perre oli lisaks sündinud poeg.
Kesklääne eestlased koondusid Minneapolise koguduseks ja õpetaja Lind teenis neid kokku 43 aastat, samuti teenis ta mitut Ameerika luteri kogudust kuni aastani 1976, mil jäi pensionile. Rahvuskaaslasi teenis Eduard Lind kõrge eani, olles oma rahva väärikas esindaja. Ta armastas lugeda väärtkirjandust ja kuulata klassikalist muusikat, kalastada ja teha aiatöid.
Eduard Lind suri 30. oktoobril 1993 ja on maetud Lakewoodi surnuaiale Minneapolises. Leseks jäänud Helgi Lind elas veel kümme aastat, kuni lahkus igavikku 17. augustil 2003.
Eduard Linnu mälestusi sirvis
Rita Puidet

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)