Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Hüüdja hääl kõrbes

/ Autor: / Rubriik: Teoloogia / Number:  /

Eelmise aasta lõpul võis G-galeriis vaadata Jüri Arraku näitust «Salastatud tekstid», kus esitleti ka maali «Ristija Johannes». See on Arrakul teine kord kujutada seda tähelepanuväärset, kuid sageli tagaplaanile jäävat piiblitegelast.

Ristija Johannest kirjeldatakse evangeeliumides kui meest, kes oli riietatud kaamelikarvadest valmistatud rõivastesse ning kandis nahkvööd. Oma missiooniks valmistus Johannes kõrbes paastudes ja palvetades. Saanud kolmekümneaastaseks siirdus ta Jordani äärde ning hakkas seal jutlustama. Kõik evangeeliumid kinnitavad üksmeelselt, et Johannes oli Jeesuse eelkäija, Vana Testamendi tõotuste täitja – Kristuse teevalmistaja.

Tema tegevuses saab tõeks prohvet Jesaja kuulutus, mis ühtlasi kirjeldab kokkuvõtvalt Johannese missiooni: «Hüüdja hääl on kõrbes: Valmistage Issandale tee, tehke tasaseks tema teerajad! Kõik kuristikud täidetagu ning kõik mäed ja kingud tasandatagu, ja kõverikud saagu sirgeks, ja mis konarlik, siledaks teeks, siis saavad kõik inimesed näha Jumala päästet!» (Lk 3:4–6).

Naisest sündinute seas ei ole suuremat

Lisaks vaimsele plaanile võib teevalmistajaks olemist tõlgendada ka päris praktilisest ja igapäevase eluga seostatavast vaatenurgast. Jeesuse eluajal olid teeolud Palestiinas üsna viletsad. Iga vihmahoog lõhkus mägisel maal looklevad teed põhjalikult. Liiv uhuti ära ja teele jäid kivid, mis takistasid liikumist.

Kui valitseja tahtis oma saatjaskonnaga mõnd paika külastada, läkitati välja «kuulutajad», kelle ülesandeks oli kutsuda rahvast kive ära veeretama. Võib-olla oli Johannes tegelikkuses just selline teerajaja. Religioossest vaatenurgast lähtuvalt on olulisem siiski vaimne aspekt – Ristija Johannese kuulutus ja ristimistegevus pidid inimesi ette valmistama Messia tulekuks.

Jeesus hindas Ristija Johannest ja tema tegevust väga kõrgelt: «Tõesti, ma ütlen teile, naisest sündinute seast ei ole tõusnud suuremat Ristija Johannesest, aga väikseim taevariigis on suurem temast. Ristija Johannese päevist tänini rünnatakse taevariiki ja ründajad kisuvad selle endale. Kõik Prohvetid ja Seadus on ju ennustanud Johanneseni, ja kui te nõustuda tahate: tema on Eelija, kes pidi

tulema. Kel kõrvad on, see kuulgu!» (Mt 11:11–15). Ristija Johannese tegevus on osa Kristuse missioonist.

Jüri Arraku esimene maal Ristija Johannesest valmis aastal 2001 ning ehib Eesti Muusikaakadeemia oreli parempoolse tiiva sisekülge. Maalil on kujutatud Jeesuse ristimisstseeni, kus Johannes, hoolimata oma rollist Jeesuse ristijana, jääb siiski kõrvaltegelaseks. Sellest kõneleb pildi kompositsioon. Kuigi figuurid jagavad pildi kaheks pooleks, ei ole nendel pooltel kaugeltki mitte ühesugust kaalu.

Pildi vasak pool, millel näeme kirkas valges rüüs Jeesust, domineerib ilmselgelt parempoolse osa üle, kus kõrgub pruunis riietuses Johannes. Viimane seisab kaldakaljul, olles nii küll Jeesusest näiliselt pikem, ent vaataja peab taipama, et Johannes on asetatud kaldale, et ta üleüldse «ulatuks» oma tööd tegema.

Arvestades asjaolu, et maal on inspireeritud piiblisündmusest, mida Matteuse evangeeliumi kolmandas peatükis kirjeldatakse järgmiselt: «Siis tuli Jeesus Galileast Jordani äärde, et lasta ennast Johannesel ristida. Aga Johannes püüdis teda igati keelata: «Mul on vaja lasta ennast sinul ristida – ja sina tuled minu juurde!» Jeesus aga kostis talle: «Olgu pealegi; sest nõnda on meile kohane täita kõike õigust!» Siis Johannes andis talle järele» (Mt 3:13–15), on kirjeldatud hierarhiate esiletoomine igati mõistetav.

Jeesuse ristimine on Kristuse lunastustegevuses äärmiselt oluline sündmus, mille tegelikku kaalu sageli ei teadvustata. Nimelt algab sellest Jeesuse osadus patustega, ühtlasi saab selle sündmuse kaudu ilmsiks see, kes Jeesus on: Jumala armastatud ja äravalitud Poeg.

Arrak on ka viimase aspekti oma maali toonud. Pildi ülaservast laskuv valge tuvi kõneleb Jumala kohalolust ja on märk Isa heakskiidust, nagu kinnitab Matteus: «Kui nüüd Jeesus oli ristitud, tuli ta kohe veest välja. Ja vaata, taevad avanesid ning ta nägi, kuidas Jumala Vaim laskus otsekui tuvi ja tuli tema peale, ja ennäe, hääl taevast ütles: «See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!»» (Mt 3:16–17).

Kristuse pühadusele ning osadusele Jumalaga viitab tema rüü valge värv, mis ühtib tuvi värviga ning moodustab Johannese pruunika riietusega selge kontrasti. Nii nagu Halliste kiriku altarimaalil kannab Jeesus ka siin oma otsaees ristimärki kui viidet tulevastele sündmustele.

Pärast mind tuleb minust vägevam

2006. aastal valminud maal keskendub täielikult Ristija Johannesele. 2001. aasta võimukast ning karmiilmelisest mehest on saanud hoopis alandlikum ja endassesüüvinum tegelane, kes kuulutab: «Pärast mind tuleb minust vägevam, kelle jalatsipaelagi ma ei kõlba kummardudes lahti päästma. Mina ristin teid veega, aga tema ristib teid Püha Vaimuga.» (Mk 1:7–8).

Kompositsioonilt on maal lihtne – kaljusel jõekaldal roosakaskuldse taeva taustal seisab pruunis mungarüüd meenutavas riietuses mees, kes hoiab käes saua, mille ülemine osa moodustab ladina risti. Vaataja kohal kõrguva mehe nägu on südamliktõsine, pilk tungib hingesügavustesse, väljendades kaastunnet ja mõistmist. Pildi suurus (160×80) ja monumentaalsus võtavad hetkeks hinge kinni. Tunne on sarnane selle tundega, mis tekib, kui seista mässava mere kaldal või augustiöise tähistaeva all. Tegemist on teosega, millest mööda vaadata ei ole võimalik. Salapära lisab maalile Ristija Johannese jalgade ette kaljusse raiutud ruunikirja meenutavas kirjas tekst, mille võti peitub siiani vaid kunstniku mõtetes.

Mees Arraku maalil kannab käes pikka ristikujulist keppi. Pilliroost rist on Ristija Johannesel käes paljudel maalidel, see ongi üheks tema atribuudiks kristlikus kunstis. Riietatud on Johannes pruuni kapuutsiga rüüsse. Pruun on maailmast lahtiütlemise värv ning osutab Ristija Johannese erakuseisusele. Kapuutsiga rüü viitab tavaliselt mungaseisusele, ent siin peab see ilmselt veel kord rõhutama tegelase eemaldumist maisest, materiaalsest maailmast.

Tavaliselt on Johannes maalidel riietatud kaamelinahka, nii nagu Piiblis seisab, kuid nagu enamasti oma töödes ikka, kasutab Arrak siingi kristlikku sümboolikat suhteliselt paindlikult. Ilmselt ei püüa ta illustreerida ka mingit konkreetset kirjakohta. Pigem on tegemist oma isikliku sõnumi edasiandmisega religioossete allegooriate vahendusel. Kalju tähistab kristlikus sümboolikas Kristust, kivid on vankumatuse sümboliks.

See, et Johannes on asetatud seisma kivisele, kaljusele pinnale, võib tähistada tema usu kindlust, kuid see võib olla ka püüe kivise kõrbepinna ja eluandva vee vastandamise kaudu rõhutada ristimise kui lunastuse eeltingimuse tähtsust. Mõtet toetab asjaolu, et Ristija Johannese käes olev ristikujuline kepp ei toetu mitte maapinnale, vaid vette, otsekui sellest välja kasvades.

Kristuse lunastustöö ei oleks teatavasti, nagu eespool juba vihjatud, olnud võimalik ilma asjaoluta, et Jeesus, kes oli patuta sündinud, ristimise kaudu patustega üheks sai. Selles valguses saab veest väljakasvav rist otsekui Kristuse ristisurma ettekuulutuseks. Kivid moodustavad maali paremas alumises nurgas trepilaadse astmestiku. Üles, taeva poole suunatud liikumine kui inimkonna ülim eesmärk on Arraku töödes sagedaseks teemaks.

Tumedates toonides maalitud figuur joonistub heleda taeva taustal kontrastsena välja. Roosakaskuldne värvigamma sobib suurepäraselt edasi andma hommikutaevast. Koit on kristlikus ikonograafias Kristuse vereohvri sümbol. Kristuse surma kaudu võideti patupimedus ja maailm täitus lunastuse valgusega. Koit on ka Kristuse tulemise – advendi – sümbol.

Antud konteksti sobib selline analoogia suurepäraselt. Ristija Johannes käib Jeesuse eel, kuulutades Kristuse tulekut, ja koidutaevas lööb helendama: «Oli Jumala läkitatud mees, nimega Johannes, see pidi tunnistust andma, tunnistama valgusest, et kõik hakkaksid tema kaudu uskuma. Tema ise ei olnud valgus, vaid ta pidi tunnistama valgusest.» (Jh 1:6–8)

Mõistmine, kaastunne ja andestus

Argiteadvuses kannab väljend «hüüdja hääl kõrbes» vaimulikust pisut erinevat tähendust. Siin kirjeldab see niisugust olukorda, kus keegi kõneleb otsekui kurtidele kõrvadele – pole ju kõrbes kõnelejal ülearu suurt publikumenu oodata. Sellest aspektist lähtuvalt kerkib mõtteisse paralleel Jüri Arrakust endast kui hüüdja häälest kõrbes. Pean silmas tema kaasaegse kunsti moraali ja eetika küsimusi lahkavaid sõnavõtte ja kirjutisi.

Samas võib Arraku religioosse sõnumiga loomingut Eesti kunstimaastikul näha mingis mõttes Issandale tee rajamisena. On ju Arrak üks vähestest kunstnikest, kes julgeb tänases päevas, kus valitsevad hoopis teised väärtushinnangud, avalikult kristlane olla ja seda ka oma loomingus väljendada. Ja ilus on see, et tema tegevus on vilja kandnud.

Mõne aja tagused seisukohavõtud, mis kritiseerivad Arraku võitlevat kristlust, on asendunud vaikse respektiga. Tõsi, oluliselt leebemaks on muutunud ka Arrak ise. Eriti ilmekas näide uuele vaimsuse tasemele jõudmisest on just see maal Ristija Johannesest. Selles mõttes on tegemist sügavalt sisekaemusliku tööga. Ristija Johannese nägu väljendaks otsekui 70aastase elukogemuse, enesevaatluse ja Jumala otsingute tulemusel saavutatud sisemist selgust.

Muutunud on ka suhtumine patustesse, neisse, kes ei kuule või kui ka kuulevad, ei mõista. Moraalitsemise asemel, mida Arrakule aeg-ajalt ikka ette on heidetud, pakutakse nüüd vaatajale mõistmist, kaastunnet ja andestust.

Kadi Niitenberg,

Tallinna Ülikooli magistrant