Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Husseini ei tohi äratada viha araablaste vastu

16.02.2011 | | Rubriik: Järjejutt

Vähetuntud paiku ja lugusid pühast maast 2.

Jeruusalemmas sündinud Mohammed Amin al-Husseini pidas lakkamatut radikaalset võitlust juutide ja Iisraeli riigi vastu. InternetKui paljud teavad, et Adolf Hitleril oli araablasest sõber – mõjukas Jeruusalemma suurmufti Mohammed Amin al-Husseini? Sakslased kutsusid seda islami seadusetundjat (muftit) pigem tema aukartustäratava tiitliga – Großmufti von Jerusalem.
Amin al-Husseini sündis 1895. a mõjuka põlisperekonna võsuna Jeruusalemmas. Kuni oma surmani Beirutis 1974. a pidas ta lakkamatut radikaalset võitlust juutide ja Iisraeli riigi vastu. Teda loetakse moodsa araabia antisemitismi isaks ja palestiinlaste üheks (võib-olla isegi kõige) karismaatilisemaks liidriks.
18aastaselt sooritas Husseini palverännaku Mekasse, omandades islami autiitli hadž. Seejärel õppis ta Kairo ülikoolis islami õigust, olles sealse antisionistliku üliõpilasühenduse rajajaid. Esimeses maailmasõjas teenis ta suurtükiväe ohvitserina Türgi armees, naastes sõja lõppedes Jeruusalemma.
Siin sattus ta konflikti kompromisse otsiva Briti valitsusega, kelle võimu alla langes Palestiina 1918–1948. Ehkki Winston Churchill nimetas teda Briti impeeriumi surmavaenlaseks, lootsid britid temalt tuge kasvavate veriste rahutuste ärahoidmiseks araablaste ja juutide vahel. Ja ehkki Husseinil puudus vastav õpetatus, kinnitas Briti asehaldur ta 1921. a Jeruusalemma suurmuftiks – see ametikoht oli ajaloos sageli kuulunud tema mõjukatele sugulastele. Kuid suurmufti hoopiski korraldas ja soosis juutidevastaseid pogromme – 1920. a Jeruusalemma juudilinnaosas, 1929. a Hebronis jne.
Alles 1937 loobusid britid lootmast suurmuftile, kes oli juba varem pidanud ajutiselt pagema ning endiselt ei leppinud ühegi kompromissiga. Husseini käsilased tapsid isegi araablasi, kes ei loobunud positiivsetest suhetest juutidega.
Al-Husseini põgenes Liibanoni, Iraaki ja Iraani, saabudes 1941. a valedokumente kasutades Türgi ja Itaalia kaudu Saksamaale. Hitler võttis ta vastu sama aasta novembris ja detsembris. Miks?
«Saksamaa astub kompromissitusse võitlusse juutide vastu», seisavad diktaatori sõnad kõneluste protokollis. «Selle juurde kuulub enesestmõistetavalt ka võitlus juudi varjupaikade vastu Palestiinas.» Natsionaalsotsialistide teenistusse astunud Husseinile määrati kuupalgaks 50 000 riigimarka ning tema elu- ja staabikohaks eraldati villa Berliini eeslinnas. «Geniaalsele füürerile» saatis suurmufti oma «suurima tänu rõõmsa ja südamliku vastuvõtu eest».
Peatselt kohtus Amin al-Husseini ka Adolf Eichmanniga, arutledes üksikasju juudiprobleemi lõpplahenduse küsimuses. Eichmanni asetäitja Dieter Wisliceny sõnul (kes kordas seda Nürnbergi protsessil) soovitas suurmufti Hitlerile, Himmlerile ja Ribbentropile juutide täielikku hävitamist ning külastas ka isiklikult Auschwitz-Birkenau gaasikambreid.
Kõrgelt hindas Husseinit natsipropaganda peaspetsialist Joseph Goebbels. Suurmufti poseeris Berliner Illustrierter Zeitungi esikaanel, olles rõõmsanäoline ja kandes nagu ikka valget kõrget muslimimütsi. Heinrich Himmleriga kohtus ta sageli teeklaasi taga, saades temalt infot holokausti tulemuste kohta ja soovides talle sünnipäevaõnnitluses: «Suurendagu tulev aasta meie koostööd veel enam ja toogu meile lähemale ühiseid eesmärke!»
Husseini seisis otsustavalt juutide deporteerimise vastu Palestiinasse, lubades juba brittide teenistuse aegu kõik nad tappa. Teise maailmasõja ajal õnnestus tal Himmleri ja välisminister Joachim von Ribbentropi kaudu peatada 5000 juudi lapse vahetamine 20 000 saksa sõjavangi vastu, suunates nad Poolasse, kust neil polnud pääsu.
Suurmufti astus ka SSi liikmeks, tõsteti SS-Reichsführer Heinrich Himmleri poolt kindraliks (Gruppenführer) ning asus organiseerima ja välja õpetama (Jugoslaavia) muslimite Waffen-SS väeosi, kuulutades välja püha sõja juutide vastu.
Pärast sõja lõppu põgenes Husseini Šveitsi ja Pariisi kaudu Kairosse, kus talle pakkus varjupaika kuningas Faruk. Kuni oma surmani jäi ta 1948. a loodud Iisraeli riigi surmavaenlaseks, loobudes – nagu teisedki araabia äärmuslased – igasugusest kompromissist.
Amin al-Husseini tegevust ei tohi aga samastada Palestiina araablaste sihtidega üldse. Õigesti ütleb suurmufti kohta Michael Sontheimer (artiklis «Hitlers arabischer Freund»): «Rohkem kui palestiinlaste asja teenis ta iseennast. Paljud palestiinlased austasid teda siiski kangelasena.» (Spiegel 3/2009) Palestiinlaste liider Jassir Arafat, kes veel 2002. a kiitis «meie kangelast al-Husseinit», oli suurmufti kauge sugulane. Vastupidiselt Husseini viimsele tahtele keeldus Iisrael tema matmisest Jeruusalemma. Ilmselt põhjusega.
Kuid nagu Hitleri isik ei tohi meis äratada vihkamist sakslaste vastu või Lenini isik venelaste vastu, ei tohi ka Husseini meis äratada viha ja põlgust araablaste vastu. Araablasi ei pruugi üldse karta rohkem kui mis tahes muud rahvust. Üldjuhul teevad nad tööd ja hoolitsevad oma perekondade eest nagu teisedki inimesed ning paljud neist on olnud pühal maal kristlased juba enne oma rahvuskaaslastest muslimite tulekut.
Meiegi üks toredaid elamusi pühal maal oli see, et põline jeruusalemlane ning araabia muslimist bussijuht sõidutas meie grupi oma koju, kus pakkus meeldejääva õhtusöögi, näitas oma kena korterit, ilusat naist ja armsaid poegi. Soovisime talle lauldes ja palves Jumala õnnistust. Teise grupi viimasel reisil Haifasse oli kaasas kogu bussijuhi pere.
Arne Hiob

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)