Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Hukule määratud maailm

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul valitses pöörane eduoptimism. Pärast Waterloo lahingut 1815. aastal ei olnud toimunud ühtegi suuremat sõda. Milline turvaline tunne oli elada Euroopa südames, võib lugeda näiteks Stefan Zweigi autobiograafiast «Eilne maailm» (Die Welt von gestern, e. k 1988).
Esimene maailmasõda oli tõeline šokk. Meil, kes me oleme üle elanud Teise maa-ilmasõja ning tuimaks tambitud totalitaarsete režiimide brutaalsusel, on raske mõista, kui sügav oli toonane pettumine inimkonnas ja inimloomuses. Seda võib tunda sõjatulest läbi käinud põlvkonna kirjanike teostes.
Tundlikud natuurid tajusid vaimse mandumise märke. Nad olid veendunud, et ateistlik, stsientistlik ja materialistlik Lääs allub tsivilisatsioonide paratamatu surelikkuse seadusele. Kõige kuulsamaks prohvetiraamatuks kujunes Oswald Spengleri «Õhtumaa loojang/allakäik» (Der Untergang des Abendlandes, 1918/1922).
Selline on taust, kuhu tuleb paigutada René Guénoni (1886–1951) 82 aastat tagasi trükist ilmunud raamat «Nüüdismaailma kriis» (La Crise du monde moderne, 1927; e. k 1999, 2008), mis kordas suuresti tema mõni aasta varem ilmunud teoste «Ida ja Lääs» (Orient et Occident, 1924) ja «Ida metafüüsika» (La Métaphysique Orientale, 1925; e. k 1997) mõtteid: «Kuigi me ei näe vajadust muuta ühtegi sõna selles, mis tookord öeldud sai, on meil nüüd võimalus teha mitmeid täiendavaid täpsustusi ja arendada vaatekohti, mille käsitlemine meile varem vajalik ei paistnud olevat» (lk 11).
Taust on oluline retseptsiooni mõistmiseks, kuigi Guénoni raamat ei kajasta ilmasõjajärgseid meeleolusid, vaid käsitleb Lääne tsivilisatsiooni järkjärgulist mandumist kogu uusajal, mis tema meelest algas juba 1314. aastal Templirüütlite Ordu laialisaatmisega. «Meie arvates ulatub ehtne keskaeg Karl Suure valitsemisajast 14. sajandi alguseni, kui algas allakäiguperiood, mis läbi mitmesuguste astmete ulatub üha süvenevalt meie aega» (lk 27). Tema ajastuanalüüs ei osuta üksikuid seiku, mida saanuks või saaks teisiti teha, vaid on radikaalne ja totaalne.
Me läheneme ühe maailma lõpule, see tähendab ühe ajastu või ajaringi lõpule. See ajaring on vastavuses kosmilise kulgemise tsükliga. Hindu pärimus õpetab, et inimkonna tsükkel manvantara jaguneb neljaks ajastuks, mille vältel toimub algseisundi vaimsuse asteastmeline unarusse jäämine; need on samad perioodid, mida Lääne antiikaeg omamoodi tundis kui kuld-, hõbe-, pronks- ja raudajastut.
Praegu me viibime neljandas ajastus, kalijuga ehk «pimeduse ajastus». «Olles saanud alguse kõige kõrgemast punktist, kulgeb ta areng paratamatult allapoole samal moel nagu oma raskuse mõjul langev keha, mis liigub üha kiirenevalt, kuni jõuab punkti, kust ta enam edasi ei pääse» (lk 19–20).
Guénoni maaletooja Haljand Udam selgitab: nüüdismaailm kuulub oma omaduste järgi ühe ajatsükli lõpuperioodi. Seetõttu on ta selline ega saagi teistsugune olla. Ajastute kestus väheneb rütmis 4 3 2 1 (see on Pythagorase õpetusest tuntud tetraktys (1 + 2 + 3 + 4 = 10)). Kui võtta ajaarvamise lähteühikuks astronoomiast tuntud Maa pooluste ja kevadpunkti pretsessioonitsükkel, mis on 25 920 aastat, siis kestab esimene ajastu (hindu satjajuga) terve ühiku, teine (tretajuga) ¾ ühikut (19 440 aastat), kolmas (dvaparajuga) ½ ühikut (12 960 a) ja neljas (kalijuga) ¼ ühikut (6480 a).
Püüdes viimast tsüklit seostada meile tuntud kronoloogiaga, jõuame kummalise tulemuseni. Selle kestust määratleva tsüklilise arvu üks kordajaid on 720 (6480 = 9 x 720); kui lahutada arvust 6480 arv 720, saame aastaarvu, millest algab juudi ajaarvamine (aasta 3761 eKr); ja juudi ajaarvamise 5760. aastal, millele vastab kristliku ajaarvamise 1999. aasta, lõpeb käesolev 6480 aastat kestnud maailmaajastu: 6480 = 720 + 3761 + 1999 = 720 + 5760.
Kui Eesti Kiriku toimetus palus mul raamatu Johannes Esto Ühingu poolt üllitatud eestikeelset kordustrükki arvustada, siis küllap sealse kirikukriitika pärast. «Väidetakse, et tänapäeva Lääs on kristlik, kuid see on vale: nüüdisaja vaimsus on antikristlik, sest ta on olemuslikult antireligioosne; ta on antireligioosne, sest ta on veel üldisemalt võttes antitraditsiooniline; see moodustab tema põhiolemuse, mis teeb temast selle, mis ta on» (lk 120).
Süüdi on renessanss ja reformatsioon, humanism ja individualism. Guénon näitab, kuidas religiooni valdkonnas «leidis aset ülestõus traditsioonilise vaimsuse vastu ja omandas täiesti selgepiirilise kuju, mida nimetatakse protestantismiks; on hõlbus endale selgeks teha, et see on eriomaselt individualismi ilminguid ja veel sellisel määral, et teda võib pidada puhtal kujul religiooni vallas toimivaks individualismiks.
Protestantismi nagu kogu nüüdismaailmagi lähtealuseks on vaid eitamine, kõrgemate printsiipide eitamine, mis on ühtlasi individualismi enda olemus; öeldu on veelkordseks ilmekaks näiteks sellest, mida kujutab endast niisuguse pöörde tulemusel sündinud anarhia ja allakäik». (Lk 81)
See on ju kibe tõde: «Protestantism on ebaloogiline selles osas, kus ta, püüdes religiooni iga hinna eest «humaniseerida», jätab temas siiski kõigele vaatamata, vähemalt teoreetiliselt, edasi kestma käsituse üleinimlikust algest, milleks on ilmutus; ta ei söanda arendada eitamist lõpuni, kuid jätab niisuguse ilmutuse kõikvõimalike, puhtalt inimese arust sugenevate tõlgenduste meelevalda, võttes temalt sellega ühtlasi peaaegu kogu mõtte. [—] Teiselt poolt on loomulik, et protestantism koos teda elustava eitamise vaimuga sünnitas lammutava «kriitika», mis muutus niinimetatud «usundiloolaste» käes relvaks, millega asuti võitlema kogu religiooni vastu.» (Lk 83)
Guénoni ei saa tavalisel kombel arvustada. Ei ole võimalik öelda, et mõni lõik ta jutust tundub usutav ja mõni ülepingutatud. Tema sõnumit saab ainult hüljata või tingimusteta aktsepteerida. Kuidas pareerida väidet «meie teadmist mööda ei ole Läänes meie kõrval olnud ühtegi, kes oleks käsitlenud idamaiseid õpetusi täielikult autentsel kujul» (lk 129)?
On iseloomulik, et teoses ei esine kordagi asesõna «mina», selle asemel on imperaatorlik «meie». Guénon ei uskunud, et Lääs pääseks hukust, kuigi: «…võime öelda, et juhul, kui kõik inimesed hakkavad mõistma, mida kujutab endast nüüdismaailm, siis lakkaks ta ainsa hetkega olemast, sest tema nagu igasuguse teadmatusest ja piiratusest põhjustatud kujutluse olemasolu on puhtalt negatiivne: kujutlus nüüdismaailmast on olemas vaid seetõttu, et eitatakse traditsioonilist ja üldinimlikku tõde.
Niisuguse seisundi ületamine võiks toimuda ilma igasuguse katastroofita, mille vältimine mõnel muul viisil on peaaegu võimatu; me ilmselt ei eksinud, kui väitsime, et tunnetusel võib olla praktiliselt ettearvamatuid tagajärgi.
Kuid teisest küljest on paraku üpris raske ette kujutada, et kõik inimesed hakkavad korraga niisugusel viisil tunnetama, enamik inimesi on sellest ilma kahtluseta kaugemal kui kunagi varem; tõsi on aga, et enamust ei olegi vaja kaasata, vaja on üksnes väikesearvulist, kuid end jõuliselt maksma panevat eliiti, kes suudaks allutada endale massi ja teda juhtida nii, et sellel ei tekiks üldsegi käsitust tema olemasolust ja tema kasutada olevatest vahenditest; kas aga niisuguse eliidi moodustamine Läänes on veel üldse võimalik?» (Lk 136–137)
Katoliku kirikus võiks olla midagi ehtsast traditsioonist säilinud, tegelikkuses aga: «Kus on katoliikluses endaski need inimesed, kes tunneksid põhjani õpetusi, mida nad ise väliselt tunnistavad, kes ei rahuldu pelga suuremal või vähemal määral pindmise «usuga», mis tugineb rohkem tundmusele kui intellektile, vaid tõesti «teavad», mida õpetab religioosne traditsioon, mida nad omaks peavad?
Me tahaksime kindlalt teada, et on olemas veel mõnedki sellised inimesed, sest Läänele oleks see suurim ja vahest ainuski pääsemislootus; kuid me peame tunnistama, et siiani ei ole me kohanud ühtegi niisugust; seetõttu peaksime arvama, et nad varjavad end mõnede Idamaa tarkade kombel kättesaamatus pelgupaigas, või siis peame jätma lootuse lõplikult?» (Lk 121)
Ta ise toimis vastavuses oma veenetega. 15. novembril 1886 Loire’i orus Blois’ linnas pärimuslikus katoliiklikus kodus sündinud René-Jean-Marie-Joseph Guénon võeti 1912. aastal vastu vabamüürlaste Prantsusmaa Suurlooži, ent samal ajal astus ta islami usku ning sai nimeks Cheik Abdel Wahed Yahya, «Üheainsa Teenija».
Aasta pärast kõnealuse raamatu ilmumist lahkus ta Euroopast ning asus elama Egiptusse. Guénon suri Kairos 7. jaanuaril 1951 hilisõhtul. Veidi enne seda oli ta öelnud an-nafsu halas (hing on pääsenud) ja palunud naist, et tema tööruum jääks nii, nagu see on, sest ta tahab sinna nähtamatult naasta.

Toomas Paul,
teoloogiadoktor

Rene Guénon, «Nüüdismaailma kriis». Tõlkinud Haljand Udam. Johannes Esto Ühing, 2008.