Hoovõtuta ei sünni tulemust

Kevadisel tärkamis- ja hoogsal kasvuajal mõõdetakse varem tehtut, küll koolides, kus käivad lõpueksamid, küll praostkondades, kus koguduste esindajad kogunevad sinoditele. Kummaski valdkonnas pole erilist põhjust rõõmustada, kui enne pole kõvasti pingutatud. Muidugi on maailm või saatus teinekord ülekohtune, kui spikerdaja saab diplomile ausast vastajast kõrgema hinde või kui kirik jääb tühjaks ja kogudusel kuulmata armastusega ettevalmistatud jutlus, sest inimesed panevad näiteks kartulit.
Elus tähtsates küsimustes on hoovõtt eriti pikk ja tulemused aeglased tulema, ent hoovõtuta võib asi hoopis käest libiseda. Põltsamaa koguduse legendaarne õpetaja Herbert Kuurme on kirjutanud: «Tean juba lapsepõlvest alates, et karjane peab ustav olema. Ta peab karja haljale rohumaale saatma ja seda seal kaitsma, kuid peab ka hoidma keelatud maale minemast.» (Pildikesi Põltsamaa ajaloost, II)
Hiljutises jutuajamises Vigala koguduse õpetaja Kristiina Jõgiga heiastus pilt karja kaitsmisest: õpetaja püüab iga oma andega inimesi toetada. Tema tagasihoidlik lause «Peaasi, et kogudusel on hing sees, et kiriku kuulutus on kellelegi toeks» kinnitab tema kui karjase lakkamatut ülesannet. Ülesannet leida erinevaid viise olemaks tänapäeva inimesele lähedal ja vajalik. Teadmine, et iga inimene on kirikus oodatud, on visa juurduma. Aga seemet külvamata pole ka vilja oodata.
14.–15. sajandil hakkas Tartus kujunema uus linnaosa, mida kutsutakse Ülejõeks. Eestlastele mõeldud kirik kerkis sinna küll palju hiljem, aga on see-eest linna suurim. Ülejõe linnaosa päevi peeti möödunud nädalal neljandat korda ja siis oodati linlasi ka 125aastasesse Peetri kirikusse. Koostöö piirkonna kooli, kiriku ja teiste asutuste vahel ühendab kogukonda ja viib oodatud tulemusele lähemale, olgugi visalt.
Rita Puidet