Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Hingedekuul oma hingele mõeldes

02.11.2010 | | Rubriik: Jutlus

Fl 3:17–4:1

Alanud on kirikuaasta viimane kuu. See on kõige karmim kuu, kandes endas siiski rohkesti lootust. Pühapäevade sõnumid tuletavad neil nädalail meelde, et me oleme ainult «majalised» siin maailmas, kust kord tuleb lahkuda ning peatuda taevase kohtulaua ees, et siis loota pääsu kirkuseriiki. See on mõneti karm tõde surnutepüha kuul, aga teisalt on selles tões suur ja kirgas lootus – meie maine vaev asendub kord taevase au ja iluga.
Looduseski on see kuu kõige süngem ja valjem, peites ometi endas lootusaimdust. Loodus kaotab nüüd oma kauni rüü ja vajub tardumusse. Mitme kuu vältel kohtame liikuvat elu vaid mõnes vapras linnus ja loomas.
Ometi me jääme ootele. Loodus on teinud oma ettevalmistused, et kevadel soojuse saabudes kohe uuele elule tärgata. Puud on ette valmistanud uued pungad, mis püsivad kindlalt kevadise tärkamise ootel. Paiselehel ja sinilillel on juba õiepungad valmis uueks kevadeks, et lume sulades kohe avaneda. Nii et vaikuse ja sünguse kõrval püsib looduses uue elu lootus.
Kahjuks pidi Paulus juba paar tuhat aastat tagasi kurtma, kuidas paljud inimesed ei pane tähele ei karmust ega lootust, mida Kristus meile oma kuningriigi tuleku kohta kuulutab. Ega meiegi saa oma rahvast kiita paremaks Pauluse kirjeldatust. Võib-olla peame isegi tunnistama oma pattu ja uskmatust – unustame vaadata kaugemale-kõrgemale jumalariigi poole ning hoiame pilgu kinni poelettidel, rahakotil ja oma kõhul.
Me laseme süngel novembril, hingedekuul ja surnutepühal endale meenutada, kui kiirelt veereb aeg siin ilmas ikka lahkumispäeva suunas, ning tahame siin võtta, mis võtta annab. Mida kõht pole veel proovida ega kogeda saanud, selle peame tingimata ja kiiresti kätte saama, sest aeg kõige silmailu kogemiseks on piiratud.
Martin Luther tõdeb: «Inimese süda klammerdub ajalike asjade külge ning seetõttu suhtub tüdimuse ja ükskõiksusega igavestesse taevastesse hüvedesse.»
Kuid hingedekuu ei kuuluta meile selle aja piiratust, mis meil on jäänud oma kõhu teenimiseks. Kirikuaasta viimane kuu tuletab meelde, et me oleme siin ilmas võõrsil ja meie tõeline kodu on taevas. Seetõttu tuleb meil otsustavalt hüljata sõltuvus kaduvaist naudinguist. Me küll võtame Jumalalt tänuga vastu kõik annid, millega Ta meid siin Tema loodud maailmas õnnistab ja meie elu ajalikus riigis rikastab, kuid me ei lange oma kõhu orjusesse, vaid palume Jumala Pühal Vaimul hoida meie südames alles uut elu, seda igavese elu alget, mis saaks tärgata meie jaoks siis, kui elusügis meid siit ilmast ära kutsub, kohe, kui saabub igavese taevariigi kevade.
Pärast hoiatust ja üleskutset, et me ei jääks mõtlema ainult selle maapealse riigi asjadele, vaid peaksime palju tähtsamaks taevariigi igavest kirkust ja au, lõpetabki Paulus oma tänase kirjalõigu sellise südamliku pöördumisega meie poole: «Niisiis, mu armsad ja igatsetud vennad, minu rõõm ja aupärg, püsige nõnda Issandas, armsad!» (Fl 4:1).
Paulus annab siin meile erilise aunimetuse: me oleme apostlile «aupärjaks». Paulus on meile kuulutanud ja on sellega nii palju jumalariiki teeninud, et tema töö on tasutud igavese aupärjaga. Me oleme Paulusele aupärjaks taevas, sest meis on Paulus kasvatanud jumalariiki ülisuurel määral. Aga et tema töö ei läheks nurja, annab ta meid Jumala hoolde ja kinnitab, et me püsiksime Issandas.
Just nüüd annab hingedekuu meile aega palju paluda ja omaenda hinge peale mõelda. Kiire suvi on möödas, on kantud vaev oma kõhutäite varumiseks. Põllult on viimne tera aita kogutud ja oleme tänanud lõikuse eest taeva Issandat ning maamulda.
Nüüd, sellel kuul, saame just aja maha võtta ning oma hinges Issandaga olla. Ei ole hingedekuu üksnes kalmistu külastamiseks ega lahkunuile mõtlemiseks, et kahetseda nende lõpule jõudnud maist eluteed. Ei ole hingedekuu selle jaoks, et mõelda, kuidas minu enda üksainus üürike elu siin ilmas ruttu lõpule jõuab ja kuidas seda antud aega ära kasutada.
Hingedekuu me pühendame just omaenda hingele ja palume, et Issand püsiks meis ja meie hing Issandas. Palume Issanda abi, et me ei kaotaks oma üürikest elu siit maisest riigist lahkudes, vaid oleksime valmis tärkama uuele elule. Just nii nagu raagus puud pole heitnud maha oma lehti, loobumaks eluideest, vaid valmistudes tärkama uuele elule pärast mõnekuist talveund.
Martin Luther kinnitab: «Süda, mis on pööratud Jumala poole, mitte enda või millegi muu kui Jumala poole, toetub igavesele hüvele ja jääb püsima.» Püsides Issandas me püsime elus, rõõmus ja rahus läbi aastate, läbi aastaaegade ja kuude siin maises riigis ning igavesti jumalariigis.
Aamen.

Arvo Lasting
,
Helme koguduse õpetaja

Novembris jutlustavad lehes Viljandi praostkonna vaimulikud.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)