Hingedeaeg issanda aastal 2005

02.11.2005 | | Rubriik: Määratlemata

Kas pole kummaline, et selle – hingedeaja juhtkirja pidi kirjutama lahkunud peapiiskop Jaan Kiivit. Usun, et ta kirjutab oma juhtkirja paljudele meile, kuid mitte enam paberile.

Mõnedki meist mäletavad, kuidas ta, meie meelest noorusliku ja tugeva mehena, võitles selle eest, et peapiiskopi emerituuri minemise vanus oleks uues seaduses 65 aastat ja et sellele ei saaks lisada ühtegi aastat. Vaevalt, et keegi siis mõtles, et Jaan Kiivit juuniori isa Jaan Kiiviti jõud oli kord raugenud 65aastaselt ja siis kui ta läks, oli august. Poegki läks 65aastaselt ja taas oli august.

Vaid lähedased teadsid, et noorusliku Jaan Kiiviti südamest töötas vaid veidi üle veerandi. Olen nüüd hiljem ikka ja jälle mõelnud, et kui tema suutis veerandi südamega nii palju, kui palju enam peaksime suutma meie, kellel südamed terved. Sedagi olen mõelnud, kui vähe me sageli tunneme neid, kes seisavad meile väga ligidal, ja sedagi, et võime vahel olla väga ülekohtused, nõudes võimatut neilt, kes ei hädalda, kuid lihtsalt ei suuda.

Selle aasta alguses kirjutasime Jaan Kiivitile pühendatud raamatusse tema elule mõeldes koos ühe vahva Ahvenamaa vaimulikuga sellised read:

Kas tegime midagi valesti, et nii kehvasti läks? Agricola ohkab – ja otsustab surnuaiale minna. Seal on vähemalt rahulik tunne igivanade põlispuude all, kus puhatakse rahus. Lilled seal vajavad vett. Mõni tuttav tuleb vastu ka, nii et saab mõne sõna vahetada. Rasketel aegadel on hea, et on olemas keegi, kes viitsib kuulata ja oma arvamust öelda.

Taevas on kiskunud märkamatult pilvesse.
Surnuaiaväravast sisenedes on juba esimesed vihmapiisad tunda. Tundub, et hellalt.
Agricola seisab ja saab märjaks, aga ta ei suuda muud teha, kui tänulikkusega vaadata seda, mis juhtub ta ümber. Elutaastav vihm. Ja just tänasel päeval, peale pikka ja kuiva nädalat.
Kas kõik ärkab ellu? Kas sünnib suvine ime?
Ja majakad põlevad veel.
Ja loots roolib kindla käega laeva sadamasse.
Ja ikka mõni veel püüab õpetada katekismuse palveid:
Meie täname Sind, Issand Jumal ja Isa, Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi,
Kõigi Sinu heategude eest,
Kes Sina elad ja valitsed igavesti.
Aamen.

Mõtlen sel hingedeajal veel kahele lahkunule: Lohu Annile ja Vladimir Jegorovile. Ikka veel tundub uskumatu, millise ohvrimeelsusega need kaks tegid kõik selleks, et nende ilus kirik võiks tuhast tõusta. Üks annetas selleks vaese memmena enam kui paljud rikkamad ja teine kinkis oma aega ja oskusi lõpmata palju sellesama Mõisaküla kiriku taastamise heaks. Kaks lihtsat ja väga ilusat inimest.

Mõtlen veel kahele suurele, keda 2005. aastal saatsime igaviku teele. Kui eesti mehe keskmiseks elueaks loeti veel hiljaaegu 63,5 aastat, siis näiteks Heino Viksi tööaastaid vaimulikuna Kolga-Jaanis tuli 58 aastat. Lihtne, veidi karuse pealispinnaga vägev mees, kes hoolis inimestest ja loomadest. 

Ligi kuu aega pärast tema lahkumist väsis teinegi võimas mees – 60 aastat Põltsamaa kogudust teeninud Herbert Kuurme. Väikese Põltsamaa luterlik kogudus püsis pikki aastaid oma liikmeannetajate arvult Eestimaa kolme suurema koguduse hulgas. See ja nõukogude aja algaastatel varemetest üles ehitatud Põltsamaa kirik on vaid kaks vägevat märki selle mehe ilusast elutööst.

Viksi ja Kuurme lahkumise vahel lahkus ka katoliku kiriku pea – maailma Jumala abiga võimsalt muutnud mees. Usun, et Johannes Paulus II elutöö on andnud ka Eestimaa vabaduse saabumisse väga olulise panuse. Just sellised inimesed, kes kuulevad Jumala häält ja täidavad alandlikult Temalt saadud ülesandeid, muudavad seda hullumeelselt hukatusse tormavat maailma elamisväärsemaks paigaks. Lohu memm, Vova, Viks ja Kuurme ning paljud, paljud teised selle maailma suurte ja heade kõrval on meiegi jaoks muutnud maailma paremaks paigaks.

Mulle meeldib Ernst Enno luuletus laulvatest teedest ja eriti üks rida sealt: Meel igatseb tolmuta randa!

Seda tolmuta randa saame soovida sel hingedeajal kõigile neile, kes seda maailma on meiegi jaoks elamisväärsemaks paigaks muutnud, ja olla tänulikud kõige selle imelise eest, mida nad meilegi on kinkinud. See poleks aga piisav!

Peaksime tegema kõik, et meistki jääks ilus jälg selle maailma tolmusele teele ja et meiegi jalajälgedes kasvaks ilusat vilja ja lilli.

Jaan Tammsalu

Üks kommentaar artiklile “Hingedeaeg issanda aastal 2005”

  1. rohtla ütleb:

    Suurimad tänud ilusate sõnade eest. Eriti soojad tänusõnad mu emalt, keda Teie artikkel väga rõõmustas. On ju väga hea teada, et sinu lähedasi pole unustatud ja sinule armsa inimese teod on kellegile nii korda läinud, et seda ka teistele teada antakse! Olen õnnelik, et mu isa ja Teie teed on ristunud. Leidsite ju nii palju ühiseid koos tegemisi ja teemasid, mida arutada. Isale oli väga oluline, leida mõttekaaslasi,saada vastuseid oma küsimustele ja küsimusi oli tal alati ;-))
    Ilusat sügist ja Jumala õnnistust Teile. Tean, et üks vahva mees meie tegemiste üle silma peal hoiab ja meiga koos rõõmustab!
    :-)

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)