Esileht » Online » Online artiklid »

Hinge ja vaimu vabadus annab kaitseväele jõu

13.04.2009 | | Rubriik: Online artiklid

Suur osa kristlikust maailmast on jõudnud paastuaja finaali. Finaalmängus seisavad iga aasta kevadel vastamisi kaks iidset rivaali: surm ja elu. Mängu lõpptulemus rõõmustab kindlasti kõiki kristlasi. Teiste jaoks on aga täna pigem võitjaks see, kes munadega osavamalt ringi käib. Elu lõppvaatuses ei õnnestu viimaks kellelgi surma ikka üle kavaldada.

Kristuse ülestõusmispüha puudutab kõige lähemalt õigeusumaailma, kus ülestõusmispühad on vaieldamatult kirikuaasta kulminatsiooniks. Kuigi läänepoolses maailmas konkureerib selles kategoorias tõsiselt Jeesuse sünni ehk jõulude tähistamine, on ka õhtumaa kirikus ja teoloogias ülestõusmisusul vaieldamatult vääramatu koht ja tähendus. Mida tähendab ülestõusmisusk ja milliseid korrektuure see meie mõttemaailmas teha võimaldab, sellel teemal tasuks igal inimesel aeg-ajalt mõtteid mõlgutada.

Ajakirja „Time“ selle aasta 23. veebruari numbris on käsitletud põhjalikumalt uusimaid suundi usu ja religioosse kogemuse uurimisest neurobioloogia abil. Meie ajus on avastatud osa, mis reageerib väga positiivselt inimese religioossele kogemusele, näiteks palvele. Uusimad avastused selles valdkonnas on tõstatanud mitmeid küsimusi ja tekitanud vaidlusi, kuid ühes asjas ollakse tänase seisuga teadusringkondades üsna ühel meelel – mõõdukas ent siiras religioosne vaimsus on inimese tervisele väga kasulik.

Veebiajakirjas „Kirikiri“ on 2005. aastal Roland Karo ka maakeeles seda teemat kajastanud oma artiklis „Religioosse kogemuse neurobioloogia ja neuroteoloogia“. Artikli autor käsitleb religiooni kui müstilist kogemust ning väidab, et kui Jumal oleks: eikuskil (Laplace); inimeste leiutis hirmu võitmiseks (Feuerbach); mürk, millest tuleb keelduda (Marx, Lenin); surnud (Nietzsche); teadvuse poolt sublimeeritud isakuju (Freud) etc, siis ei tohiks müstiline kogemus mingil juhul kuuluda aju looduslikku, kõigile inimestele ühise “riist- ja tarkvara koosseisu”, selle geneetiliselt etteprogrammeeritud neuronaalsesse konfiguratsiooni. Muidugi ei anna müstilise kogemuse neuraalse substraadi uurimine mingit bioloogial põhinevat jumalatõestust (kuigi rahvatarkus väidab, et kus suitsu, seal tuld). Küll aga osutab, et inimaju näib olevat geneetiliselt häälestatud spirituaalsetele kogemustele.

Meie riigi tõsiselt võetava kaitsevõime tagavad vaimselt ja füüsiliselt terved ja tugevad kaitseväelased. Kui religioosne vaimsus suudab sellist kvaliteeti üks jagu tõsta, siis tasub igaühel, kes riigikaitset tõsiselt võtab, vaadata tõsiselt üle oma suhe religiooni. Need suhted võivad olla väga erinevad ja siin ei tasukski niivõrd tähtsustada suhte vormi, kui selle kvaliteeti ja tulemust.

Ülestõusmispühad on selles osas topelt olulised. Üheltpoolt on see sündmus kristliku usu aluseks ja teiselt poolt saab see sündmus igavikulisel tasandil jagu surmast, millega kaitseväelastel on – kui nii võib öelda – erialane kokkupuude. Johannese evangeeliumis ütleb Jeesus: "Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.“ Eks meie elu on suures osas pagemine surma eest, andmata endale aru, et see on vaid püüd unustada omaenda ja meie maailma ajalikud piirid.

Religioon annab meile vabaduse olla tugevam kui surm. Apostel Paulus ütleb kirjas galaatlastele: „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse.“.

Soovin teile kõigile ülestõusmispühade puhul hinge ja vaimu vabadust ülestõusmisusus, mis annaks meile ja meie kaitseväele jõu ja väe kaitsta meie kodumaad ja oma rahvast armastusega ja surma pelgamata.
 

 

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)