Harri Rein on suure rõõmuga jumalariigi tööl

16. novembril on Ruhnu Püha Magdaleena koguduse õpetajal, emeriitpraost mag Harri-Johannes Reinul (86) 45. ordinatsiooni aastapäev.

Tasase hääle, vaikse kõnnaku ja hillitsetud olekuga – nõnda jääb EELK kõrgemas eas tegevvaimulik paljudele meelde. Aga mitte üksnes.
Kes Ruhnu saarele jõudnutest võtnud osa jumalateenistusest kas meie vanimas, 17. sajandist säilinud puukirikus või tänavu suvel oma sajandat pühitsusaastapäeva tähistanud uues kivikirikus, nende meelde jääb kustumatu kogemus. Otsekui oleks nad õpetaja käekõrval teinud lummava jalutuskäigu taevastel radadel, eemal argimuredest ning maistest askeldustest.
Aga kui kogudus pärast sakramentide vastuvõtmist ja jumalasõna kuulamist naaseb igapäevatalitustele, siis õpetaja jääb edasi sinna maailma, mille tõdesid ta oma mõtte, sõna ja teoga läbi pika elu on kuulutanud.
45 aastat on möödumas päevast, mil õp Rein oma kutsumuse kohaselt vaimulikutööle asus. Raugematu ustavusega on ta Issanda seatud missiooni siiani täitmas. «See oli suur au, aga samas ka väga suur vastutus,» kirjeldab ta oma õpetajaksseadmist, selgitades, et vaimulik peab kogu oma eluviisiga näitama pühendumust. «Seda olen püüdnud,» kinnitab ta tagasihoidlikult.
Küsimusele, mida tähendab nii pikki aastaid kirikuõpetajaks olla, vastab Harri-Johannes Rein elavnenud hääletoonil: «See on eelkõige suur rõõm – teenida inimesi Jumala abiga.»
Kuigi õp Rein on jumalasõna kuulutanud mitmes koguduses (Kursi, Laiuse, Harju-Jaani, Jõelähtme, Jüri, Kose, Loksa), olnud Ida-Harju praost ja teoloogiamagistrina üldkirikuloo dotsent usuteaduse instituudis, jääb eriliseks koguduseks ikkagi Ruhnu, kus ta on koguduseõpetajaks 1996. aastast.
Esimeseks suureks mureks saarele saabudes võttis ta korda seada kirikud. Eriti troostitu oli vana puukirik, millel enam aknaidki ees polnud. 1999 pühitses õp Rein selle taas Jumala teenimise kojaks. Meenutatavasti olid ruhnurootslased enne kodusaarelt lahkumist 1944 oma pühakojad «välja pühitsenud».
Väheldane saar keset avarat veevälja, see erilise kliima ja loodusega maakild on Harri-Johannes Reinu kodu juba 17 aastat. Kirikute lähistele, liivaluite harjale on ta lasknud oma kavandi kohaselt Ruhnu ajaloolist arhitektuuri eeskujuks võttes ehitada endale eluasemeks väheldase maja.
Ümber maja ja kirikute on ta aga istutanud palju puid ja taimi – Harri-Johannes Rein on ise kokku lugenud, et neid puid, mis tema käe all mulda on jõudnud, on kokku 103 –, kes oma heldet aednikku alati jäävad meenutama.
Harri-Johannes Rein ei tee vahet inimesel ja taimel, sest mõlemad vajavad head sõna ja hoolitsust, et juurduda, kasvada ja head vilja kanda. «Kõik on Jumala looming,» kinnitab ta, lisades, et inimene peab loodusega harmooniliselt koos elama. See on Jumala tahtmine.
Liina Raudvassar