Hambad ristis õnnelik

Kuni eelmise sügiseni oli mul paarikümneaastase kirikuelu järel sees hoiak, et «ega rikkus tee kedagi õnnelikuks». Siis aga käisin Peep Vainu koolitusel «Sisemine võit», kus minust jõukamad sellist küsimustki ei esitanud. Ma kipun salvestama, kui kuulen, et keegi käib talviti Austrias perega suusatamas, Londonis teatris, Moskvas tennist ja Türgis korvpalli maailmameistrivõistlusi vaatamas. Jõukad võivad ehk vaimustuda mõnest mu filosoofilisest või eksistentsiaalsest mõttest, kuid ei mõtlegi selle üle, mis minul on või kus ma olen käinud. Neil pole seda vaja.
Minutaolised, kellel on raskusi viieliikmelisele perele täiemahulise suusavarustuse soetamisega, on pigem need, kes jõukamate peale mõeldes ütlevad enda sees, et «ega mul polegi vaja». Ja seda just nagu on vaja endale kinnitada.
Rääkisin kord töökaaslasega, et pean hakkama tõsiselt rahalist eelarvet kasvatama. Ta küsis, kas ma ei oska siis olla õnnelik sellega, mis mul on. Tal endal eriti palju ei ole ja rohkemat ei vaja ka. Ja olevat õnnelik. Aga eks me igaüks tea, kuivõrd hambad ristis me selliselt «õnnelikud» oleme. Tema hambad võib-olla ei olnudki ristis.
Jõukamad inimesed teavad vaestest paremini, et materiaalsed asjad on vaid vahendid. Kui nad armastaksid raha ja tarbimist rohkem kui midagi muud, siis neil poleks piisavalt loomust ettevõtlusse investeerida ning minna läbi majanduslikest riskidest ja tagasilöökidest. Ka poleks nad jõukad, kui ei suudaks väga paljudes asjades tarbimisele ja kulutamisele ei öelda. Neil saaks tekkiv vara lihtsalt tarbitud või ei püsiks ettevõtluses. Asjadest ja rahast sõltuvad rohkem inimesed, kel neid piisavalt pole.
Augustinus ütleb, et asju – nagu ka toitu ja riietust – ei tohiks armastada rohkem kui neile kohane. Aga mul on raske pakkuda kodutule õhtusööki ja öömaja, kui mul endal neid pole. Et armastada ennast, oma lähedasi, sugulasi ja ligimesi, on vaja vahendeid.
Kui Jeesus ütles, et annab elu «ja seda ülirohkesti» (Jh 10:10), pidas ta vaevalt silmas elu palgapäevast palgapäevani, aastaid lisatööd põhitöö kõrvalt, elu toimetuleku ja «ellujäämise» piiri peal koos kasvava sisemise tühjuse ja stressiga.
Kas see on õnn, kui ei jõua õieti puhata ja elu nautida, kui hooletusse jäävad suhted sõprade ja lähedastega lagunevad? Kui toimetuleku pinge halvab ilusa praeguses hetkes ning järjest enam tundub, et ilus on kas kellelgi teisel, kusagil mujal või kaugel ees? Kui igal aastavahetusel on tunne, et järgmine aasta peab tulema parem?
Pigem sellel, kel on vahendeid piisavalt ja kes neid hästi majandab, on kergem tunda, et iga aasta ja päev juba on ainulaadselt hea.

Alar Kilp,
Eesti kiriku kolumnist