Hädavajalik üksmeel

Eile kogunesid peapiiskop Jaan Kiiviti kutsel kõikide Eesti poliitiliste erakondade esimehed. Meie elu edasiviivaks jõuks on ideede rohkus, mida esindavad erinevad parteid.
Rahva jaoks kesksetes küsimustes tuleb aga saavutada üksmeel. Juhuslikult kuulsin president George W. Buchi kõnest ühte katkendit, kus ta mainis: «Me armastame oma maad rohkem kui poliitilisi parteisid.» Ilmselt iseloomustab see lause ka meie praegust olukorda. Poliitilistes erakondades ja inimestes võime pettuda, kuid armastus oma rahva vastu ei tohi kaduda. See on aluseks, et jälle ja jälle kokku tulla ja leida elu edasiviiv hädavajalik üksmeel.
Üksmeel on vajalik ka kiriku sees.
1. Korintose kirja algul on Paulusel mitu etteheidet kogudusele üksmeele puudumise pärast. Ta heidab ette, et mõned on Pauluse poolel, mõned Apollose ja mõned Keefa poolel. Paulus ei arvusta ühegi partei õpetuslikke seisukohti. Küll on tema meelest problemaatiline, et usu kesksed küsimused on saanud vähem tähelepanu kui nende õpetajate isiksused.
Paulus, Apollos ja Keefas olid suurepärased töömehed. Nende omavaheline võrdlemine aga viis tähelepanu eemale usu keskmest, ristilöödud Kristusest.
Üksmeel on ühiskonnas vajalik. Nii nagu rahvas ise, hümn ja lipp on ühised, on ühe rahva püsimiseks muutuvas maailmas veelgi asju, mille suhtes peab valitsema üksmeel. Me vajame ühesugust arusaamist moraalist ja õiglusest jne.
Üksmeelt on vaja meie ühises töös oma rahva heaks. Riik, ühiskondlikud organisatsioonid ja kirikud vajavad tihedat koostööd ja teineteise toetamist noorsoo kasvatamisel, kultuuriväärtuste hoidmisel, raskustesse sattunud inimeste majanduslike ja hingeliste toetusstruktuuride väljatöötamisel ja ilmselt veel paljudel aladel.
EELK peapiiskop ja EV siseminister kirjutasid 28. juunil 1995. a alla ühisavaldusele, milles väljendati soovi riigi ja kiriku koostöö edendamiseks. Juba 4. augustil samal aastal moodustati EV valitsuse ja EELK ühiskomisjon nelja alakomisjoniga. See koostööorgan on töötanud tänaseni suurema või väiksema eduga. Lisaks sellele kirjutasid peaminister Siim Kallas ja piiskop Einar Soone 17. oktoobril 2002. a alla Eesti Vabariigi valitsuse ja Eesti Kirikute Nõukogu ühishuvide protokollile.
Nüüd, valimiste eel, olid koos poliitiliste erakondade esimehed. Me vajame kindlust, et poliitilises võitluses ei saaks mingil määral kannatada meie rahvale kõige tähtsamad asjad. Olen kuulnud hinnanguid, et Soome luterliku kiriku tugevana püsimise ja elanikkonna rõhuva enamuse enesega liitumise üheks põhjuseks on see, et Soome kirikuõpetajad läksid sõtta koos sõduritega.
On asju, kus igaüks ei saa jääda oma liistude juurde, vaid tuleb kõik jõud kokku panna. Teatud olukordades on üksmeel hädavajalik.
Joel Luhamets, assessor