Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Häda, nälg ja katk ei sega mesilindude toimetamisi

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

Meelis Friedenthali (38, fotol) on Juhan Liivi klubi, Liivi muuseum ja Raadio Ööülikool valinud 2012. a Eesti parimaks kirjanikuks, tema «Mesilased» sai ka Jaan Krossi nimelise eripreemia.

Mittetraditsioonilise kirjandusarutelu üks korraldaja, Liivi muuseumi juhataja Mari Niit ütles Eesti Kirikule, et Friedenthal valiti välja kui tugev Eesti autor, kelle tuntust laiendada sooviti. «Et autor ise peab end rohkem teadlaseks ja ajaloolaseks, siis ei kuule temast seltskonnaajakirjanduse kaudu paraku midagi.»
Teoloogilise haridusega kirjanik laseb eesti kirjandusse naasta tegelase, kelles on nii liha, hing kui ka vaim ühes isikus ja samal ajal. Et sekulaar­se ajastu kirjandus armastab neid lahus hoida, siis on Friedenthali ajaloo kaudu taasavastatud vana inimesekäsitlus ühtaegu uudne, aga samas lähedaselt loomulik. Selle raamatu põhjal tundub, et vaimulikud võiks rohkemgi kirjandusse panustada.

Miks on valitud aineseks nii raske ja depressiivne ajajärk Tartu ja ülikooli ajaloos?
Meelis Friedenthal:
Teemaga tegelemine kirjanduses seostub osaliselt minu doktoritööga, mis käsitles keskaja arusaama nägemisest ja meeltetajudest üldiselt. Teiselt poolt, olles osaline Tartu ülikooli raamatukogu idee­ajalugu uurivas projektis, olen lugenud siin leiduvaid 17. sajandit puudutavaid disputatsioone.
Tekkis huvi, kuidas saab olla ajajärk nii vastuoluline – ühest küljest paduvihm, ikaldus, nälg, ahastus, samal ajal kõigele vaatamata viljeldakse ülikoolis kauneid kunste, luuletatakse, jätkub püüdlemine ilu poole, vaimne elu.

Mis paneb teid uurima ajalugu? Kaasasündinud ajaloomeele anne?
Ühesõnaline vastus oleks: vaatenurk. Või: distants. Mitte et tulevik või tänapäev poleks huvipakkuvad, kuid neid ei ole võimalik vaadelda distantsilt, nagu minevikku on, otsides sobivat vaatenurka. Ajaloo puhul saab valida vaatenurka.

Milliseid mesilasi romaani pealkirjas silmas peetakse?
Mina ise nägin mesilasi eelkõige kui muusade linde, nagu ka Platon neid tundis. Lõplikult aga jääb see alati lugeja enda otsustada, milliste mesilastega just tegemist oli.
Olen väga rahul sellega, kuidas kujundaja Mari Kaljuste minu mõttest aru sai ja mesilinde muusade templiga visuaalselt sobitas.
Juune Holvandus