Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Gruusia: väike vapper maa impeeriumide piiril

/ Autor: / Rubriik: Järjejutt / Number:  /

1.
Gruusia rahva suutlikkus kolme suure impeeriumi piirimail elada, riigiks kujuneda ja ebavõrdsetes sõdades ellu jääda väärib imetlust ja tunnustust. Vähe tuntuna läänes, kristlikuna idas ei oleks see võimalik ilma usus tugev olemata.

Pärsia-Iraani impeeriumi loodeserv on Gruusiat lõuna poolt viimase paari tuhande aasta sees nii endasse haaranud kui loovutanud. Lääne poolt kahmasid Ottomani-türklased, mis Lõuna-Kaukaasiast vähegi said, et kinnitada kanda veel kaugemale, Kaspia mere äärde. Olgu mainitud ka rüüstajate Tšingis-khaani ja Timur-Lonkuri hävituslained.
Vene võimsaim keisrinna Katariina II lõi tegevuskava oma riigi avardamiseks, ta mõtted oli nii jõulised, et järeltulijad isegi eitus- ja hävitustuhinas neid teostasid.
Kaukaasia oli üks Venemaa tungisuundi ja Gruusia põhjapiiril jätkub seesama perioodiline sõda varsti 300 aastat, nüüd uue lisapõhjusega: nafta. Muidugi on must kuld toonud tänapäeva Gruusiale tulu, kuid kaukaaslaste viimast, otse Euroopasse suunatud trassi ei andesta Venemaa kunagi. «Kuigi paljud meie rahva seast Eduard Ševardnadzet silmaotsaski ei kannata ja minu meelest vääriks ta kõrgeimat nuhtlust, tuleb möönda, et just tänu tema lühiajalisele, ent jõulisele poliitikale voolab naftajuhe ka läbi Gruusia piiride ja on toonud tulu,» väljendub noor arheoloog Tbilisist, kelle hoiakute konkreetsus peegeldab sõja ajal kasvanu tõsidust.
Gruusial, nagu väikeriigist ääremaal ikka, on poliitikas valida halva ja väga halva vahel, seekord, Nõukogude Liidu lagunedes valis ta end Venemaa asemel Euroopasse, aga Euroopa Liit ei kiirusta, kuigi midagi ju lubab. Gruusia on tõestanud oma ustavust rohkem kui ühes sõjas, ent enne Türgi (millega Gruusial on otsepiir) Euroopaga liitumist, mis paraku jääb veel venima, ei saa ka Gruusia ELi vahetu toetusega arvestada. Selline ongi Gruusia ajalugu: olla pidevalt metsikute «kosilaste» piiramisrõngas, armastatu aga on üha kaugel.

Üks Gruusia alussambaid on oma kirik
Kui Gruusia kirik sündis ja kujunes, oli Rooma impeeriumis kristluse leviku kõrgaegu, see hõlmas tookord ka Lõuna-Kaukaasiat, Gruusiast sai kristlik maa ja oma usus ollakse tänini vankumatud. Leigus neis asjus tähendaks Gruusiale ühtsuse loonud sündmuste allahindamist, tänamatust taevastele vägedele, seejärel toimuks kiire hajumine, lahustumine vene õigeusu kirikus või ülimalt pealetükkivas islamis. Kodanikuühiskonna minetanud Tšetšeenia on vaid mäeaheliku taga, aserid ja türklased aktiivses naabruses.
Piirkonna kristianiseerumisel mängis rolli ka esimestel sajanditel veel Suur-Urartu ehk Suur-Armeenia, mis juba oli maailmas esimesena võtnud kristluse riigiusuks esimesel sajandil. Mustast merest uskumatult kaugele Kaukaasia mägedesse jõudis möödapääsmatu ning kirglik Süüria munkade misjon, algul kuuluski Gruusia kirik Süüria Antiookia patriarhaadi alluvusse. Nood tõid lähemale kreeka ja aramea kirjakeele, mille tähestike põhjal kujunesid varased armeenia ja gruusia tähestikud, algul märgid sarnanesid, hiljem eristusid.
Gruusia esmatutvust Jeesuse õpetusega seostab pärimus püha Andreasega, kes olevat misjonärina neis paigus rännanud. Ajalooline isik aga oli kindlasti IV saj algupoolel Ibeerias ehk Kartlis ja Egrisis evangeeliumi kuulutanud kapadooklanna Nino, ühe Rooma väejuhi Kristusest valgustatud tütar, kes hiljem lausa apostlitega võrdsustati. Tsminda Nino e püha Nino on tänapäeva Gruusias elav pühak, kelle nimi kõlab huulil, kes elab koos rahvaga sõnas, vaimus ja pildis.
Kapadookia (tnp Türgi) oli 4. saj tähtis kristluse keskus, Kartli ja Egrisi kuulusid ka veel Rooma impeeriumi idaserva. Püha Vaimu väega täidetud Nino pööras usku tollal valitsenud kuninganna Nana, samuti hilisema Gruusia kiriku pühaku.
(Järgneb.)
Juune Holvandus