Esileht » Arvamused » Arvamus »

Gaza kriisi põhjustest

07.01.2009 | | Rubriik: Arvamus

Sageli kuuleme inimesi küsimas, miks ei osata pühal maal elada rahus. Küsimusel on mitu tahku, praegu kirjutaksin päevakajalisest, Gaza kriisist.

Gaza on imeväike ala, veidi suurem kui Otepää ja Palupera vald kokku. See-eest elab seal veidi rohkem inimesi kui terves Eestis. Gaza linn on 3500 aastat vana. See on praeguse poliitilise korra järgi Palestiina omavalitsuse osa, maastikul lahustükk. Veel aastakümme tagasi öeldi, et Gaza on ilus linn.
Lahenduseta konflikt
1948, kui ÜRO andis eluõiguse Iisraelile ja Palestiinale, vallutas Gaza Egiptus. 1967 vallutas Iisrael selle omakorda vastulöögina Egiptuse uuele rünnakule. Ülerahvastatuse üks põhjus on selles, et Gaza on tõmmanud kogu Iisraeli riigi eksisteerimise ajal ligi rahulolematuid araablasi. Eriti pärast 1987. aastat annab see endast tunda töö- ja toidupuudusena.
Inimesed on meeleheitel. Lahendust pole toonud Iisraeli ja Palestiina suhete soojenemine 2005, sest seda aega pingestab mõõduka erakonna Fatah (‘Lahendus’, see on enamuses Jordani jõe läänekaldal) ja radikaalse Hamasi (‘Kättemaks’, see on enamuses Gaza ribal) võitlus.
Praeguse Gaza kriisi põhjusi on mitu. Araablaste seisukohalt on süüdi Gaza blokaad. Pärast Palestiina omavalitsuse presidendivalimisi, kui allajäänud erakond Hamas Gazas võimu võttis, sulges Iisrael Gaza majandustegevusele, kuid suurel määral ka humanitaarabile. Kahe Palestiina osa, Läänekalda ja Gaza vahel on liiklus pea olematu. Palestiina intifāda liikumine, mis on Gazas olnud alati tugev, pole sellest kohkunud. Nad teavad, et meeleheide teeb võitlejaks.
Olulisim põhjus on ilmselt see, mille sümboliks on väike juudi asula Sderot. Nimelt tulistavad Gazas elavad terroristid üle Gaza piiri Iisraeli külasid. Üks 21aastane Sderoti elanik on ajakirjanikele öelnud, et ta on näinud juba seitsmeteistkümne sõbra surma.
Jõudude jaotus
Teiseks põhjuseks on Egiptuse vahendusel sõlmitud Iisraeli ja Gaza vaherahu lõppemine 21. detsembril. Palestiina pool püüab ilmselt kasutada ära aega, mil maailm on Ameerika presidendivalimiste järgses ootuses, milline saab olema Ameerika uus poliitika. Vaherahu on kasutatud ka relvavarude täiendamiseks ning kaevikute kaevamiseks. Palestiina aladel eksisteerib ka tõeline allmaaelu salakaubandustunnelitega. Kaubamajad ja mošeed on täis relvi.
Iisraeli sisepoliitikas on mõju saabuvatel valimistel, kus Tööpartei (kaitseminister Ehud Baraki erakond) kardab jääda alla parempoolsele Likudile. Tal on vaja ennast tõestada. Muu hulgas on poliitikud võtnud ette pea võimatu ülesande päästa iisraeli pantvang Gilad Shalit Hamasi pantvangivõtjate käest.
Üks Iisraeli rünnaku põhjusi võib olla see, et Gaza ebastabiilsust kasutades võib Iraan kinnitada kanda just Gazas. See Iraani eelpost on Iisraelile veel lähemal kui Liibanon. Möödunud nädalal inspekteeris Liibanoni president Liibanoni sõjaväeosi ja võttis poliitiliseks sihiks vältida raketirünnakuid Iisraeli vastu. Me näeme, ei presidendil ega sõjaväel pole jõudu sundida vaikima suurtükke omaenda territooriumil. Veel vähem on Gazas jõudusid, kes suudaksid vältida rünnakuid Iisraeli vastu.
Selles olukorras on tõeliselt raske araabia poliitikutel. Kõigepealt on raskustes Palestiina president Mahmud Abbas. Siiski tundub, et ta on jäänud mitme tule allgi rahulikuks. Tema erakond Fatah kriisis otseselt ei osale. Iisraeli-Palestiina suhete paranemise taustal, mida varjutab praegu põhiliselt turvatara küsimus, on opositsiooniline Hamas ise end kahjustanud, korraldades Gazas tapatalgud vastaserakonna ametnikkonna hulgas. Seetõttu suudab araabia üldsus võtta üsnagi kergelt Iisrae­li pommirünnakuid nt Gaza politsei vastu. See on «puhastatud» politsei, mis korra järele niikuinii ei vaata.
Araablaste kibestumus
Iisraelil on diplomaatilised suhted Jordaania ja Egiptusega, nendega tehakse koostööd. Kuid alates Gaza kriisi puhkemisest on need maad kuulnud ränka kriitikat. Nii süüdistab Liibanoni terrorijuht Nasrallah Jordaaniat ja Egiptust koostöös Iisraeliga ja Palestiina alade blokeerimises. Egiptus vastab sellele, et ei saa Egiptust ja Gazat ühendavat Rafahi piiripunkti avada, sest tunnustaks seda tehes Hamasi kui rahvusvahelist subjekti. Ka ei taha need maad minna Liibanoni ebastabiilsuse teed.
Lahendust Gaza kriisile ei nähta. Araablasi vaevab lüüasaamine sõdades kaks põlvkonda tagasi. Enesetaputerroristide austamine on osa araabia elutunnetusest. Araablased on kibestunud kehvade liikumisolude ja ebajärjekindla majanduselu pärast.
Juudid loodavad hävitada salakaubatunnelid ja relvalaod, hukata terrori juhid. Juhtideta võiks terror lakata. Seevastu on ootuspärane Gaza elanikkonna Stockholmi sündroom: Hamas hoiab meid pantvangis, ja nähes, et meie ümber langevad riigivõimu lennukipommid, hoiame meie oma pantvangivõtjate poole.
Kas on ka lootuse märke? Gazas neid otseselt ei ole. Siiski on Palestiina omavalitsusel ametlikud suhted Iisraeliga. Paljud araablased elavad Iisraeli sisemaal, kus selline vägivallapoliitika puudub. Negevi kõrbes on säilinud isegi aastatuhandete vanust beduiinide eluviisi. Araablased saavad Iisraeli sotsiaalabi ja haridust. Kuid praegu avaldavad nad meelt Iisraeli vastu.

Vallo Ehasalu,
teoloog

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)