Evaldipäev

Käesolev aasta ja lõppema hakkav kuu on meie kiriku jaoks murrangulised. Eeloleval pühapäeval peab Toomas Paul oma viimase jutluse Tallinna Jaani koguduse õpetajana. Möödunud laupäeval saatsime Tallinna Toomkirikust Rapla kalmistule Evald Saagi. Novembris toimuvad peapiiskopi valimised tunduvad sellega võrreldes kuidagi kõrvalise tähtsusega. Andku piiskopid ja sellesse ametisse pürgijad mulle andeks.
Tean, et niisugune liigitus on puhtsubjektiivne. Mida tähendab murranguline? Ei tahaks hakata George Bushi kombel korrutama, et «pärast 11. septembrit ei ole maailm enam endine». Sõjad vahelduvad rahuaegadega, seepärast ei lõpe veel külv ega lõikus. Inimesed tulevad ja lähevad, kirik jääb alles. Ometi on need kaks meest – Paul ja Saag – minu jaoks (r)ajamärgid. Mõtlesin paar päeva tagasi nostalgiliselt, et see pole enam see EELK, kuhu mind 15 aastat tagasi ristiti ja leeritati.
Laupäeval pidasime Evaldipäeva, mis puudutas kohalolnuid ilmselt rohkem kui paljud muud «päevad» ja konverentsid, mida vastavad komisjonid ja korraldustoimkonnad kuid ja aastaid ette valmistavad. Ei olnud mingi küsimus saada kokku kümneid EELK vaimulikke – isegi Enn Auksmann oli 12 aasta järel esimest korda talaari selga pannud – , kes tulid oma Õpetajale tänu ja austust avaldama. Rääkimata hulgast kirikusse mittekuuluvatest matuselistest. Evaldipäev oli ühtaegu vaimulike konverents, lõikustänupüha, usupuhastuspüha, misjonipüha ja mida kõike veel…
Mulle oli Evald – kui pereliikmed välja arvata – kõige lähedasem inimene. Ma ei olnud ta jünger ega pretendeeri ta pärandi (ainuõigele) mõistmisele või tõlgendamisele. Viimasel ajal külastasin teda vaid paar korda aastas. Evald oli minu jaoks eelkõige Võimalus, küllap ka Võimatu Võimalikkus, nagu ütles Toomas Paul ta naisevenna Uku Masingu kohta.
Evald oli sõber ja õpetaja ühtaegu, ja seda juhtub õigupoolest haruharva. Mul on olnud ja on palju häid õpetajaid ja mõni hea sõber. Enamasti ei ole sõbrad õpetajateks ja vastupidi. Kui sõbrad tükivad õpetama, mõjub see tüütult, ja kui õpetajad hakkavad sõbramehetsema, ei ole see veenev. Evald suutis need pooled ühendada – tulemuseks oli ainulaadne süntees.
Temaga koos tundsid, et sulle kasvavad tiivad. Sest Evald suutis sind kas või hetkeks uskuma panna, et sinus on peidus rohkem, kui sa arvatagi oskad. Ka kõige tõsisematest asjadest talle ainuomase naljasoonega rääkides andis ta julgust ja jõudu edasi minna. Tema läheduses võis saada aimu, milline võiks olla kirikuõpetaja, kristlane või lihtsalt inimene. Tean, et tegelikult peaks igas kaasinimeses nägema Jumala saadikut ja et on mu enese nõdra usu küsimus, kui ma seda ei suuda. Evaldile vaadates ei pidanud pingutama, et temas Saadikut näha.
Küllap on Ove Sander tabanud tuuma, kirjutades Evaldipäeva laululehel: «Ehk oli Evaldi peamine saladus, et tal polnud piire. Olles koos Piirituga, olid temale kõik olud ja inimesed pühad ja head. Selle edasiandmisel ja kinnitamisel oli ta meister – nõnda leidsid paljud oma väärtuse ja edasimineku mõtte just Evaldi sõnus ja selges silmavaates. Ta oli teede sillutaja südamest südamesse ning suuna kättenäitaja Igavese poole. Evaldi sõnum oli, et see tee on käidav ja päraleviiv.»
Evaldi viimased sõnad oma põetajale olevat olnud: «Püüdke pidada vastu!» Seda ütles ta meile kõigile tuhandel eri moel. Me püüame. Nägemiseni ülestõusmises.