Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Euroopa õigus austab kirikute kaadrivaliku põhimõtteid

/ Autor: / Rubriik: Arvamus, Kolumn / Number:  /

 Viimaste nädalate aruteludes homoseksualistide õiguste teemadel on kahetsusväärselt jäänud tagaplaanile õiguslikud aspektid. Tundub, nagu oleks suur osa ühiskonnast taoliste kampaaniatega nagu «Erinevus rikastab» juba ära hirmutatud ja eksiteele viidud, jättes Euroopa Liidu praegusest õigusruumist mulje, et isegi kirikutel ei ole enam võimalik keelduda tööle võtmast või ametis hoidmast homoseksuaalse sättumusega töötegijaid.
See ei ole nii. Kirikute iseotsustusõigus on täielikult säilinud nii Euroopa kui Eesti õiguse järgi, mida järgnevalt selgitan võrdse kohtlemise seaduse ja EELKs vastuvõetud seisukohtade näitel.
Võrdse kohtlemise seaduse eesmärk on «tagada isikute kaitse diskrimineerimise eest rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi, nahavärvuse, usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse alusel» (§ 1 lg 1). Esmajoones puudutab diskrimineerimise keeld mõistagi inimese tööle- või teenistussevõtmist või kutsealale pääsemist.
Diskrimineerimise keeld ei ole aga absoluutne. Seaduse § 10 lõike 1 kohaselt «diskrimineerimiseks ei peeta erinevat kohtlemist käesoleva seaduse § 1 lõikes 1 nimetatud tunnuse alusel, kui see tunnus on oluline ja määrav kutsenõue, mis tuleneb kutsetegevuse laadist või sellega seotud tingimustest ning nõude eesmärk on õiguspärane ja nõue proportsionaal­ne».
Lõikes 3 on aga öeldud, et seadus «ei piira usuliste ühenduste ja teiste usutunnistusel või veendumustel põhinevate eetosega avalike või eraorganisatsioonide õigust nõuda nende heaks töötavatelt isikutelt tegutsemist heas usus ning lojaalsust organisatsiooni üldisele kõlbelisele iseloomule».
Seaduse seletuskiri viitab neid sätteid selgitades erinevatele Euroopa Liidu õigusaktidele ning ka põhimõttele, et Euroopa Liit «austab liikmesriikide siseriikliku õiguse kohaste kirikute ja usuühenduste või -koguduste staatust ega piira seda» ning «seda silmas pidades võivad liikmesriigid säilitada või ette näha erisätted sellealaseks tegevuseks vajalike oluliste, põhjendatud ja õigustatud nõuete kohta». Eesti on vajalikud erisätted kehtestanud. Mõiste eetos on aga seletuskirjas lahti seletatud kui «inimese püsiv kõlbeline loomulaad (mõtlemise ja tegevuse alusena), üldine kõlbeline iseloom».
Kas EELK eetos sisaldab seisukohti inimeste seksuaalse sättumuse kohta? Varasemaid allikaid otsimata saab viidata EELK kõrgeima organi – kirikukogu – 25. novembri 2009 avaldusele «Suhtumisest homoseksuaalsesse käitumisse kirikutes ja kirikuosadusest». Kirikukogu, viidates Eesti Kirikute Nõukogu 2008. aasta «Seisukohale homoseksuaalsuse küsimuses», kinnitab, et «pühakirjatraditsiooni ei saa ümber tõlgendada homoseksuaalset praktikat heakskiitvas tähenduses. Homoseksuaalsus on Piibli järgi patt, mida käsitletakse nii Vanas kui Uues Testamendis ühtviisi negatiivses valguses. Kristliku elu mõistmises ega praktikas ei saa pattu «normaliseerida»».
Ei saa nõustuda Heino Nurgaga, et «need ei ole kiriku arvamus, sest kirikuliikmete, ammugi mitte seksuaalvähemustesse kuuluvate kristlaste ega antud ala ekspertidega ei ole kunagi nõu peetud» (tema ettekandest konverentsil «Erinevus rikastab» 09.10.2010). Kirikukogu väljendab igal juhul kiriku kui terviku seisukohta ning, olles moodustatud demokraatlike valimiste teel, on täiesti pädev esindama kõiki kirikuliikmeid ja nende arvamusi.
Geikristlaste Kogu põhikirjaline eesmärk – taotleda seksuaalvähemustele võrdseid võimalusi usulistes ühendustes – välistab olulistes küsimustes lähtumise EELK kirikukogu vastuvõetud seisukohtadest.
Kuna konsistoorium peab ühemõtteliselt lähtuma kiriku kõrgeima organi poolt otsustatust, oli 5. oktoobri otsus Gei­kristlaste Kogu juhatusse kuuluva Heino Nurga vaimulikust ametist tagandamise kohta igati õiguspärane ning täies kooskõlas mitte ainult kirikuõigusega, vaid ka Euroopa Liidu ja Eesti õigusaktidega.

Erik Salumäe
,
riigikogu liige, Reformierakond