Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Et tulge, oh lapsed

/ Autor: / Rubriik: Arvamus / Number:  /

Teile on taevast läkitatud Pühas Vaimus toodud rõõmusõnumeid, millesse isegi inglid igatsevad kummardudes vaadata

(1Pt 1:12).
Jõulud on lastepüha. Seepärast laulamegi jõulude aegu: «Et tulge, oh lapsed» (KLPR 14). See üle 200 aasta vanune laul sai aga lemmikuks ka täiskasvanutele, kes on ikka soovinud jõuluõhtuti tunda end mõneti lapsena (selle autorid J. A. P. Schulz ja Ch. v. Schmidt pärinevad XVIII–XIX sajandist). Vähemalt korra aastas tahame leida rahu ja tunda ennast lihtsa ning loomulikuna. Nii on jõulud ka täiskasvanute püha.
Küllap tegelikult vajame rahu ja Jumala lähedust aasta läbi. Tasub siis jõuluajal, laste ja suurte pühal, küsida, miks ütles Jeesus, et jumalariiki saamiseks tuleb täiskasvanuil saada nagu lapsed. «Kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki» (Mt 18:3). «Õndsad on need, kes on vaimus vaesed», kõlab tema teine kuulus väide (Mt 5:3).
Kostku see nüüd kuitahes naiivselt, ometi mõtles Jeesus just seda, et me jääksime aasta läbi sellisteks, nagu oleme jõulude aegu. Saada lasteks, see tähendab vaimselt tagasi minna lapseaja siirusse ja lihtsusse, usalduslikku suhtesse Jumala ja ligimesega ning jäädagi sinna püsima, niipalju kui seda suudame. Vaimus vaesed on need, kes pole enda meelest liiga targad, vaid on ära tundnud, et meie elu on Kõigekõrgema käes. Ja kuna nad tunnevad endid vaestena, on nad valmis kasvama – seega on nad täiskasvanulikumad inimkonna lapsikumast osast, kellele vaimne areng on vastumeelne.
Nagu näeme, võivad lapsikus ja täiskasvanulikkus vahetada oma kohad. Need inimesed, kes on «iseennast täis-kasvanud», ei näe endast palju kaugemale. Alles endast vabanedes võime avastada senitundmatut ja uut. Siis võib selguda, et tõeliselt uus on vastupidine seniarvatule. Sageli on selline kogemus üllatav ja vabastav.
Ükskord tunnistas mulle pühal maal üks reisikaaslane, et ta oli kunagi käinud leeris ja pani ka oma lapse pühapäevakooli. Ise pidas ta «kogu seda Jee­suse-lugu» enam-vähem muinasjutuks. Iisraelis aga koges too edukas firmajuht, et vanade pärimuste alusel Jeesusega seotud paigad on täiesti olemas. Nagu üks eesti mees ikka, oli ta ka mõnus naljamees. Samas kippus just tema külastama pühi paiku ja kirikuid – miski ilmselt tõmbas teda.
On ammu märgatud seost huumori ja usu vahel. Mille üle me naerame? Siis, kui miski on tavapärasest ootamatult teisiti, kuid paistab samal ajal siiski võimalikuna. Selline on ka usk – usus me tajume, et võimatuna näiv on siiski võimalik.
Rääkisin sellest ka reisikaaslasele ja naljatasin vastu, et olgu ta ettevaatlik. Veel mõned naljad ja uued kogemused pühal maal – ning oledki tõsiusklik valmis!
Jumal võib istutada meisse usuivakese, mis kasvab, ilma et me seda teaksimegi – kuni sellest saab suur ja ilus puu (Mk 4:26 jj). Jumal võib lõkkele puhuda ka kustuvat ususädet, nagu ütleb Jeesus: «Tuld olen ma tulnud viskama maa peale, ja mida muud ma tahaksin, kui et see oleks juba süttinud» (Lk 12:49). Nelipühast peale on Püha Vaimu tuli lakkamatult külvanud ning sütitanud ususädemeid kogu maailmas.
Kõik see algas esimeste jõulude aegu Petlemmas. Jõululapse imelises sünnis kohtuvad Jumal ja inimene nii lähedalt kui ei kusagil mujal. Meile on toodud «rõõmusõnumeid, millesse isegi inglid igatsevad kummardudes vaadata», kirjutab Peetrus. ka jõululugu jutustab, kuidas inglid ilmusid karjastele Petlemma väljal, et olla kohal jumalinimese sünni juures (Lk 2:9 jj), kellest kasvas suurim maailmareligioon.
Ka tänapäeval pole kristlased unustanud Petlemma. Miljonid inimesed külastavad seda paika igal aastal. Otsekui teostuks Vana Testamendi prohvetite ettekuulutus, et tulevad päevad, mil paljud rahvad lähevad pühale maale otsima vägede Issandat, sest nad on kuulnud, et tema on tõeline elav Jumal (Js 2:4 jj, Sk 8:20 jj).
Kes suudab uskuda jõululugu? See, kes saab ühtaegu lapseks ja täiskasvanuks! Ehk teisisõnu see, kes unustab täiskasvanute maailmas vahel levinud lapsiku eelarvamuse, nagu oleks meie tunnetusvõime praegune seis otsustajaks kõiksuse üle.
Ma tahaksin täna ka lõpetada naljatoonis, ent täiesti tõsiselt. Ma hoiatan, armas kaasmaalane, kirikusse minek on ohtlik: seal puhub Püha Vaimu tuul ning usk võib kallale tulla!
Ma tahan sind aga ka julgustada: ära karda, see usk ei tee sulle halba, vaid ikka ainult head! Lapselikult usalduslikule inimesele avab usk uusi tunnetusi, teeb meid paremaks ja seeläbi palju täiskasvanumaks.

Arne Hiob

 

 

 

 

Arne Hiob,
Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja