Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Et maailm oleks parem paik

/ Autor: / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number:  /

Ajal, mil Tartu Salemi kirikus peeti veel GLSi (The Global Lea­dership Summit) konverentsi, kogus kirikumüüride vahelt väljaspool hoogu liikumine «Aitab valelikust poliitikast». Justkui punase rätikuna mõjus teisipäeval Päevalehes ilmunud lugu võlaõigusseaduse muudatuseelnõust, mida riigikogus oli tutvustanud Valdo Randpere. Aga nimetatud seadusemuudatus, mis peaks hakkama kaitsma tarbijate huve, tekitas küsimuse, kas nende tarbijatena ei mõelda mitte pankasid, kellel on laenajate tööpuuduse, vähenenud sissetuleku või mõne muu põhjuse pärast saamata suuri summasid. Tundub, et laenu võtnud inimesed tehti lihtsalt otsesõnu lolliks.
Nädal varem Tallinnas ja möödunud nädalalõpul Tartus toimunud juhtimiskonverentsil kinnitas Condoleezza Rice, et ei ole suuremat au, kui olla valitud teistele juhiks, ja parim, mida sa saad teha, on toetada nõrku. «Kui sul on õnn olla juht, on sinu võimalus muuta maailma paremaks,» ütles ta oma kõnes. Ja maailm on seda parem, mida rohkem on maailmas õnnelikke ja enesega hakkamasaavaid inimesi.
Kui teisipäeva õhtul oli Tartus Raekoja platsil Reformierakonna kontori ees liikumise «Aitab valelikust poliitikast» meeleavaldus, millega protestiti ülbe ja valeliku poliitika vastu, siis järgmise päeva hommikuks oli internetilehele petitsioon.ee üles pandud Harta 12, mille autorid teatavad: «Võimulolijad Eestis ei tunne enam vajadust avalikkusest välja teha. Valitseb arvamus, et eesmärk pühendab abinõu. Võimukandjad naeruvääristavad demokraatia mängureegleid. Võim on müüdav. Võimu nimel valetatakse.» Lehe trükkimineku ajaks oli selle toetuseks antud 16 907 häält.
Kui GLSi konverentsil osalejad said kuulda liigutava loo Pranitha Timothyst, kes ületas oma terviseprobleemid, mis oli tõeline katsumus, ja võttis julguse hakata oma kodumaal Indias võitlema orjuse vastu, siis kas või pooltki sellist pühendumist rahva heaks nõuti oma juhtidelt Tallinnas ja Viljandis. Imetlen meie inimesi ja austan ning lõpetan oma mõtted William Ury sõnadega ikka samalt konverentsilt: «Konfliktidest hoolimata oleme üks perekond, Aabrahami lapsed. Rada ei käida, rada luuakse käies.» Loodan, et see viib paremasse homsesse.
Rita Puidet