Esra Rahula soov kirikule: jätkata ustavalt!

Pühapäeval, 27. veebruaril tähistab väärikat 85. sünnipäeva emeriitpraost Esra Rahula.
Üle 60 aasta EELKs teeninud vaimulik ütleb, et sulasena on ta teinud seda, mida Peremees on käskinud, ja tööd on ta harjunud tegema korralikult.
Kuidas elad ja millega iga päev tegeled?
Pean pensionipõlve ja põhiline töö on praegu lume koristamine, et üldse pääseks kodunt välja. Suvel on aiatöö ja olen Jumalale tänulik, et seda olen võimeline tegema, sest see on mulle kõige sobivam praegu. Ja on ka rõõm, kui midagi oma aias kasvab.
Oled pärit vennastekoguduse taustaga kristlikust kodust. Kas vaimulikutööle tulek oli Sinu jaoks endastmõistetav ja ainuvõimalik samm?
Koolipõlves ma ei mõelnud kordagi sellele, et minust võiks saada vaimulik. Ka pärast keskkooli lõpetamist olin üsna kindel, et ükskõik milline mu tulevane töö ka poleks, aga mitte kirikus. See kõik tuli hiljem juba Tallinna Polütehnilises Instituudis õppides. Ma ei näinud mingit ilmutust ega nägemust, aga järsku oli südames selge, et minu tee läheb edaspidi ainult siit ja mitte kuskilt mujalt.
Sinu aktiivsed tööaastad EELKs (1949–1991) koguduse õpetajana, praostina, assessorina ja peapiiskopi asetäitjana jäävad nõukogude aega. Kas see on ka vahel rõhunud, et Sulle ei olnud antud paremaid aegu kirikus töötamiseks?
Rõhunud ei ole, aga nukraks on vahel teinud küll, kui pead vastuvoolu ujuma. Eriti siis, kui mingi rumalusega püütakse su tööd takistada. Aga ma olen aru saanud, et see oli minule antud aeg.
Äkki just see aeg, kus teie põlvkond elama ja töötama pidi, ongi teid teinud selliseks, nagu te olete – eeskujuks nooremale põlvkonnale?
Kui Peremees saadab sulase välja, siis sulane ei küsi, miks, millal ja millisele põllule ta läheb. Ta teeb seda, mida tal on kästud. Eks nii ole ka meie põlvkond kirikus toiminud.
Öeldakse, et ükski prohvet pole kuulus omal maal. Sind saadeti 1962. aasta sügisel elutööd tegema just oma kodukogudusse Rap­lasse. Kas tahad selle väite paikapidavust kummutada?
Minu vanemad elasid Rap­las ja tegutsesid aktiivselt siinses vennastekoguduses, neil oli väga hea maine. Kui senine õpetaja Evald Saag vastu koguduse ja ka tema enda tahtmist saadeti ära Pärnusse, hakkas kogudus selle vastu mässama. Siis tehtigi konsistooriumis otsus, et las läheb sinna Rahula, teda kotti ikka ei aeta. Mul oli siinse rahva usaldus olemas, sest mind tunti lapsest saadik. Ma ei olnud nende jaoks võõras.
Saan ma aru, et Sinu tulek Raplasse aitas Saagi sunnitud lahkumisega tekkinud pingeid koguduses oluliselt maandada?
Mind saadeti alguses siia ainult kolmeks nädalaks. Mäletan, kui ma küsisin endale kiriku võtit, siis seda minu kätte ei antud. Kuna äi ja ämm elasid ligidal, sain seal ööbida. Bussiga sõitsin Raplasse ja ootasin, kuni kantselei avati, ja nii sain sisse. Kui mõne nädala olin olnud, siis hakati koguduses taipama, et ju Rahula siia jääbki. Mind võeti aegamööda omaks.
Kolmest nädalast sai peaaegu 30 aastat. Mida tagantjärele vaadates on Sulle tähendanud pikk ja viljakas teenimine ühes Eesti suuremas ja tugevamas maakoguduses?
Andis eelkõige võimaluse ennast rakendada. Mu viimased tööaastad jäid aega, kui puhusid juba uued tuuled. Selle tulemusena ka töökoormus mitmekordistus. Kahel viimasel aastal ma ristisin Raplas kokku tuhat inimest ja leeritasin kaheksasada.
Tundsin, et sel kombel enam edasi minna ei tohi, sest see tähendaks teha praaki. Mina aga olin harjunud korralikult tööd tegema. Palusin peapiiskopilt abilist ja kui seda mulle ei antud, jäi ainuke võimalus lahkuda emerituuri.
Emerituuris ei lastud Sul õnneks siiski rahulikku vanaduspõlve pidama jääda. Sinu teiseks elutööks sai 40 vihikut jutluste tekstikäsitlusi vaimulikele. Ma usun, et ka praegu kuuleb pühapäeviti Rahulat paljude Eestimaa kirikute kantslist. Mida see töö Sulle endale pakkus?
See andis mulle võimaluse süveneda pühakirja, istuda oma laua taga hommikust õhtuni, Piibel lahti ja kommentaarid kõrval. Viimastel tööaastatel jäi just selleks väga vähe aega. Ma sain paljud asjad endale selgemaks ja olen kirikuvalitsusele tänulik selle võimaluse eest.
Esra Rahula, mis Sind tänases Eestis kõige rohkem muretsema paneb?
Et meie riigil puudub kindel kurss kiriku suhtes. Meie avalikkuses on palju kirikuvastaseid hääli. Nende käsutuses on meedia, mis seda kõike võimendab.
Mõnikord ei saagi aru, kas olukord ongi palju teistsugune, kui oli nõukogude ajal. Meie kirikud on pühapäeviti tühjemad kui tollal. Tööd tehakse hoolega, aga tulemused on kasinad.
Milline on Sinu kui elukogenud vaimuliku soov meie kirikule?
Jätkata ustavalt ja mitte lasta end raskustest ja tagasilöökidest häirida. Igal asjal on oma aeg, millal Jumal midagi teeb.
Mihkel Kukk,
Rapla koguduse õpetaja