Esimese aasta võidud

14.01.2009 | | Rubriik: Määratlemata

On teada tõde, et iga algus on raske. Nii on olnud ka kaplaniteenistusega politseis. Läinud aastale tagasi vaadates pean ütlema, et eelnevate aastatega võrreldes on minu elu olnud väga kirju. Poolteist aastat tagasi ei osanud ma mõeldagi sellele, et minust võib veel saada politseinik ja kaplan. Olin ju kirikutöös pea 27 aastat. See oli kaunim aeg mu elus. Paljud inimesed said mulle lähedaseks ja praegu mõtlen möödunud aegadele suure südamesoojusega.
Kuidas uus eluperiood algas? Ühel päeval helises telefon. Helistajaks osutus ametivend Tõnis Nõmmik. Tema kui vana kaitseväelase jutt oli selge ja konkreetne. Pärast tere küsis kohe, kas olen valmis vastu võtma politsei peakaplani ametikohta. Järelemõtlemiseks andis mulle aega kaks päeva, sest kiirustas peagi Kanada poole teele. Küsisin nõu abikaasalt, kes arvas, et olengi kauaks Keilasse pidama jäänud ja on juba aeg anda teed noorematele. Nii minu jaasõna tuli.
Peagi leidsin õpetaja Valdo Lusti, kes oli nõus tulema kaplaniteenistusse. Mõni aeg hiljem istusime juba kõrvuti Paikuse politseikoolis. Vanema inimesena oli mul raske õppida uusi trikke, mida seal tuli teha. Pea iga päev olid laskmise, enesekaitse ja turvataktika tunnid. Peale selle tuli veel omandada juriidilisi teadmisi, õppida koostama protokolle ja seda, kuidas peatada sõidukeid. Siis oli veel praktika viis nädalat ja eksamid. See oli minu jaoks täiesti uus maailm ja uutmoodi mõtlemine. Olin ju suurema osa oma teadlikust elust pühendanud kirikule ja teoloogiale. Seepärast olid need kontrastid minu jaoks väga suured. Olin uue väljakutse vastu võtnud ja taganeda polnud enam kuhugi.
Teine küsimus oli see, millest alata. Politseis töötab üle kolme tuhande politseiametniku. Pea kõik need inimesed on juba väljakujunenud arusaamade ja iseloomuomadustega isiksused. Vähe on nende hulgas koguduseliikmeid ja palju neid, kes vaatavad usuasjadele skeptiliselt. Teadsin, et mind rõõmuhõigetega vastu ei võeta. Endine politsei peadirektor Raivo Aeg tunnistas mulle hiljem, et ega tema ka osanud arvata, mis sellest asjast saab. Jumala ettehoolitsusena olid mulle suureks abiks ja toeks kolonel Tõnis Nõmmik ja politseiameti ülemkomissar Ulvi Põllu. Nemad olid juba varem kaplaniteenistuse mõtte eestvedajad ja esimese sirge vao kündjad.
Aasta jooksul on suhtumine kaplanitesse muutunud. Enam ei vaadata meid võõristavalt. Peale minu teenib Valdo Lust Lõuna, Ago Rand Ida ja Kristo Parts Põhja politseiprefektuuris. Tagasiside on olnud positiivne. Nii mõnigi võib huvi tunda, mida siis politseikaplan teeb ja missugune näeb välja tema tööpäev. Esmatähtis on tundma õppida seda kollektiivi, kelle keskel sa viibid, neile omaseks saada. Selleks tuleb käia sageli patrullis koos meeskonnaga. Olla täisvarustuses ja vormis, olla üks nende hulgast. Tihti tuleb edastada hukkunute omastele surmateateid ja osaleda õppepäevadel, mõtestades lahti kaplaniteenistuse olemust.
Politseitöö on raskemate killast, sellepärast esineb ka palju stressi ja väsimust. Pole harvad juhtumid, kus soovitakse rääkida kaplanile oma muredest erapooletul pinnal. Vestluste käigus on ilmnenud huvi ka usuasjade vastu. See on viis omamoodi misjonitööd teha. On ju selge, et kui uus õpetaja läheb kogudusse tööle, siis katsutakse ta kõigepealt läbi. Vaadatakse, kuidas ta käib, kuidas istub, mida räägib ja kuidas laulab. Samamoodi on lood politseis. Missugune on meie kaplan? Kas teda võib usaldada või mitte? Kas minu kaplan hoolib minust, kuigi ma tema maailmavaadet ei jaga?
Kaplanil peab olema sügav inimesearmastus nagu koguduse õpetajalgi. Ega siin ju vahet ole, kas oled kaplan või koguduse õpetaja. Vahe on inimestes, kellega töötame. Jumal ei tee inimeste vahel vahet. Tema armastab meid kõiki võrdselt. Nii tuleb meilgi seda eeskuju järgida, olenemata sellest, missugusel Issanda viinamäel me töötame.
Jumalal on palju põlde. Igalt põllult ootab ta head saaki. Sageli on küsitud, kuidas saavad omavahel läbi politsei- ja vanglakaplanid. Politseinikud, pannes oma elu ja tervise ohtu kurjategijaid taga ajades, väänavad käsi ja klõpsatavad käeraudu. Nad vajavad kinnitust ja troosti kaplanilt. Samuti vangid, kes istuvad vaguralt vanglakabelis, vajavad seda. Kaplanid saavad omavahel hästi läbi. Me oleme töötegijad erinevatel Issanda põldudel. Jeesus ütleb: «Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete. Mina saadan teile hingamise.» Tule siis, Issand, meie juurde ja anna tarkust, et igaüks võiks oma ametit pidada ustavalt, teha seda, mis on tema kohus.


Jaan Jaani,
politsei peakaplan

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)