Esimene lehenumber pandi kokku erakorteris

Eesti Kiriku numbri kokkupanekut oma kodus Anne Schotter üksikasjalikult ei mäleta, ent hindab kõrgelt võimalust, et sai anda oma panuse ajaloolisse hetke.
«Taevake, kuidas ma küll seda ei mäleta,» ahhetab Anne Scho­t­­­­­­­­ter, kui Eesti Kirik uurib mälestusi 1990. aastast. Toona Tartu ülikoolis teadurina töötanud Anne Schotteril on meeles, kuidas poeg Avo Üprus tuli ja küsis, kas ema lubab oma kodus kirikulehe koosolekut läbi viia. «Loomulikult olin nõus, kuidas muidu,» meenutab ta vestlust pojaga, kes veel oli rõhutanud – see on Annel ka meeles –, et seadku ema suur laud valmis.
Anne Schotter ei suuda siiski leppida oma «mäluauguga»: «Ma ei suuda uskuda, et isegi see ei ole meeles, kas ma neile kohvi pakkusin!» Väikese pausi järel on ta siiski kindel, et kohvilaud sai kaetud, sest miks pidi Anne sel korral rikkuma oma võõrustamistava. «Kui ma dr Noore artiklist lugesin, et ka tema oli käivitajate meeskonnas, siis oli taas kord aeg imestada, kuidas ma sugugi ei mäleta, isegi oma kolleegi,» naerab Anne Schotter.
«Kuigi ma ei mäleta üksikasju tollest konkreetsest koosviibimisest, on mul siiski tagantjärele tohutult hea meel, et sain ajaloolise hetke juures viibida, et mul oli see au,» kinnitab Anne Schotter, kes läbi kahekümne aasta on kirikulehe truu lugeja. «On kujunenud kenaks traditsiooniks, et poja jõulukingiks mulle on Eesti Kiriku aastatellimus. Loen ikka ning lõikan enda jaoks olulisemad artiklid ka välja.»
Liina Raudvassar