Esiemadest tulevikutütardeni

Internetis liikus mõni aeg tagasi selline kettkiri: «4aastaselt me mõtleme: ema teab kõike! 8selt: ta teab päris palju! 12selt: ema ei tea tegelikult kõike. 14selt: ema ei tea midagi. 16selt: ema ei eksisteeri. 18selt: ta on vanamoeline. 25selt: äkki ta siiski teab sellest! 35selt: enne kui otsustame, küsime ema käest. 45selt: huvitav, mida ema sellest arvaks? 75selt: ma sooviksin, et saaks küsida ema käest selle kohta.»
See võib tunduda naljakas ja mõnevõrra lihtsustatud, aga kui mõtlema hakata ja oma elule tagasi vaadata, leiame, et selles on päris palju tõtt. Lapse täielik usaldus areneb kahtlusteks, mässuks ja oma tee otsimiseks, mingil hetkel aga jõuame äratundmisele, et need väärtused ja tõekspidamised, mis oleme saanud oma emalt, kannavad meid läbi ülejäänud elu.
Minul on olnud õnne tunda nii oma vanavanaema kui vanaema ning ka praegu on mul veel alles võimalus olulistes asjades emaga nõu pidada. Vanavanaema mäletan küll häguselt, aga tean, et just tema oli see, kes mu salaja ristida lasi. Vanaema kadestasin sageli tema oskuse pärast igas olukorras daamiks jääda, igale ütlemisele tabavat vastust anda. Huviga kuulasin tema jutustusi varasematest aegadest ning nüüd on kahju, et rohkem ei taibanud pärida ja talletada…
Ema oli lihtsalt ema, kelle nõudmistest ma alati aru ei tahtnud saada, aga kellele vasturääkimine ei tulnud kõne allagi. Päris tihti mõtlesin, et oma lapsi kasvatan küll hoopis teistmoodi.
Aastad on läinud, olen ise ema ja vanaema. Vanavanaema mulle kunagi titepõlves lauldud kirikulaulud püsivad siiani peas, tunnen, et tema kunagised eestpalved kannavad mind siiani. Vanaema inimestega suhtlemise oskus on tasapisi minuni jõudnud, ma vähemalt loodan seda.
Tema lugusid olen rääkinud lastele ja lastelastele ning jõudumööda kirjagi pannud. Kerge ehmatusega märkan mõnigi kord, et teen majapidamises asju just samamoodi kui tema… Ema juurde on alati hea minna – temaga saab kõigest rääkida, maailma asjade üle arutleda, nõu küsida. Ka mu lapsed ja lapselapsed käivad seal hea meelega.
Mõtlen oma tütardele ja tütretütardele. Mida nemad tulevikus oma esiemadest mõtlevad? Millise osa meilt saadust annavad nad edasi oma lastele? Millised emad saavad kunagi nendest? Vaatan just praegu, kuidas mu noorem tütretütar nukuga mängib. Kui uskuda eespool toodud kettkirja, peaks ta olema vanuses, mil jõutakse arusaamisele, et ema ei teagi kõike. Aga nukuga räägib ta just nii nagu tema ema temaga…
Hea on teada, et meie kiiresti muutuvas maailmas on midagi püsivat ning selle püsivuse ja järjepidevuse kandjateks on just emad. Oma esiemadele mõtleme palves ja tänumeeles iga päev, et meie tulevikutütred võiksid olla kord sama tänulikud ja õnnelikud. Õnnistatud emadepäeva!

Tiiu Hermat,
ema ja vanaema