Emakeelse teoloogilise mõttemaailma arendamise tähtsusest

Semestri lõpul on täiesti tavaline, et vaadeldakse ja hinnatakse kõrgkoole ning pannakse neid pingeritta vastavalt erialale või suurusele ning üliõpilaste saavutustele.
Uurides maailma kõrgkoole, nende õppeprogramme, ajalugu ja õppejõude ning üliõpilasi, leidsin väga huvitavaid materjale. Ühe kõrgkooli kirjelduse juures leidus artikkel sellest, kuidas terve kool on «roheline». Selgitati, et neil on oma generaator, mis saab jõu tuulest, ja kompostile on olemas vajalik ladustamispaik ning sorteerimisjaam, nii et kõik, mida tarbitakse, on taaskasutusena ringluses.
Teisel kõrgkoolil, mille koosseisu kuulub väikelooma- ja suurloomakliinik, on kirjeldus katsepõldudest, lehma-, lamba- ning kitsekarjadest, hobustest, sigalast. Kolmas kõrgkool reklaamib oma raamatukogu, arhiivi ja tehnilisi vahendeid ning rõhutab infotehnoloogilisi edusamme, mida on võimalik tolles koolis rakendada õpingutes ja uurimistöös.
Kuid mis annab koolile oma näo? Kas on see koolile kuuluv hoonekompleks ja ruumide jaotus? Arhitektuur või kooli ümbritsev park? On need õppejõud ja üliõpilased või hoopis vilistlased?
On neid kõrgkoole, mis püüavad olla kogukonnad, milles austatakse erinevaid kultuure ja tõekspidamisi. Õppetöös või õppevälisel ajal rõhutatakse üliõpilaste ja õppejõudude ühtekuuluvust. Innustatakse inimesi selleks, et nende mõttemaailm oleks avatud, valmis arenema ja tulemused sellised, et üliõpilastest kasvaks kodanikud, kes ühiskonnas ja maailmas läbi löövad.
Oma vilistlasi nähakse kui inimesi, kelle eluviisis peegeldub haritud ja kultuursete intelligentide tõekspidamisi ning kes on valimis panustama kogukonna ja riigi heaollu. Muidugi loodetakse, et vilistlased toetavad ka oma alma mater’it majanduslikult.
Mitmed kõrgkoolid vaatavad tagasi oma juurtele, mis rajanevad kristlikel põhimõtetel ja tõekspidamistel. Osa selliseid ülikoole on kasvanud välja õppeasutustest, mis omal ajal rajati kloostrite ja toomkirikute juurde. Kiriku kõrgkoolid rõhutavad haritust, kuid samal ajal ka usulist ehk vaimset kasvu.
Traditsiooniline ülikool polnud tõeline kõrgkool, kui ta ei seisnud arstiteaduse, õigusteaduse ja usuteaduse kolmel sambal. Hiljem said neljandaks tugisambaks kunstid. Magistrikraadi omandanud õppuris loodeti näha vilistlast, kes kõrgkooli lõpetanuna valdaks ja rakendaks teadmisi ühiskonna hüvanguks meisterlikul tasemel.
Eestis on kiriklikud haridusasutused, olgu need kristlikud üldhariduskoolid või laste päevahoiud ja lasteaiad, saavutamas uut õitsengut. Usun, et jõuame arendada hariduse andmist põhikoolidest kuni kirikliku gümnaasiumini. Meie riigi demograafiline pilt on selline, et tõusud ja mõõnad rahva arvus ja iibes saavad olema kriitilised jätkusuutlikkuse vaatenurgast.
Demograafia ja tulevase tasuva töökoha kättesaadavus mõjutab meie kõrgkoole, nii et usuteaduses on vähe neid, kes oleks magistritasemel õppest huvitatud. Pean oluliseks tähele panna neid inimesi, eriti noori, kes koguduste juures näitavad üles huvi kiriklikule tööpõllule tulemise vastu.
Kui tahame säilitada oma kiriku koguduste võrku ja selle kaudu tehtavat tööd, siis on haritud vaimulikkond ja selle järelkasv oluline, eriti kui seame sihiks emakeelse teoloogilise mõttemaailma arendamise järgmistel aastakümnetel.

 

 

 

 

Gustav Piir,
assessor