Emakeelne jumalasõna hoiab põliskultuuri

Kanada Piibliselts üllitas mullu sügisel Uue Testamendi koos osalise Vana Testamendiga odžibvei keeles. Odžibveid elavad Kanadas ja USAs. Neid on üle 200 000 ning ehkki tänapäeval oskavad isegi paljud vanemad inimesed inglise keelt, on südameasjadest parem vestelda ikka emakeeles.
Piibli osi oli odžibvei keelde tõlgitud juba aastast 1833. Uus Testament valmis täielikult siiski alles 1988. Nüüdse väljaande jaoks vaadati varasemad tõlked üle ning tõlgiti Vana Testamenti juurde. See töö kestis üle 20 aasta. Odžib­vei keeles on viis murrakut – nagu põlisrahvaste keeled ikka, on ka see ajalooliselt suuline keel, mille sõnade hääldus erineb piirkonniti märgatavalt. Kirjaviiski on erinev: ainuüksi keele nimetust kirjutatakse nelja moodi: ojibway, ojibwe, ojibwa ja chippewa. Nii hindasid projekti lõpuleviija Henry Hostetler ja peamine tõlkija Jim Keesic tööd küll väga südamelähedaseks ja kalliks, aga ka tüütuks ja aeganõudvaks. Kaasaegset arvutitarkvara Paratexti sai kasutama hakata alles kuus aastat enne projekti lõppu ning tõlkeprojekti algataja, anglikaani vaimulik Bob Bryce jõudis enne teose valmimist pensionile minna.
Uue väljaande eripära on kahes kirjaviisis. Raamatut lahti lüües paistab ühel leheküljel punktidest, kriipsudest, kaar­test ja konksukestest koosnev süllaabiline kiri, mis pärineb ülemöödunud sajandi keskelt ja mida oskavad hästi lugeda vanemad inimesed. Uuemal ajal koolis käinutele on mõistetavam kõrvallehel olev sama tekst ladina tähestikus.
Pole ime, et uus väljaanne võeti vastu mitmeti. Umbes 150 aastat tagasi ilmunud piibliväljaanded, ehkki koostatud parimate soovidega, olid ju kantud ajastule iseloomulikust veendumusest, et põliselanikke tuleb misjonitöö käigus ka tsiviliseerida. Tollane hoiak põhjustab siin-seal praegugi arvamust, et piiblitõlked lammutavad rahvuskultuuri. Siiski on taoline seisukoht taandumas isegi hõimujuhtide seas, kellest paljud näevad kadumisohus keelde tõlgitud Piiblis pigem tuge rahvakultuurile ning tagatist keele säilimisele. Vana hõimupealik William Forbester on näiteks kindel, et Piiblist tuleb oma rahvaga rääkida emakeeles. Nii eelistatigi üllitada vahendite nappusel kas või pool Vanast Testamendist, et hiljem mitte tõdeda: tervikteosel pole enam lugejaid.
Tööd veenis ette võtma just tellimus kohalikult kogukonnalt, kelle seast paljud olid valinud kristluse. «Kristlaseks saamine ei tähenda rahvuskultuuri halvustamist või hülgamist. Põliskultuuri sees on kristluse jaoks ruumi,» teab Henry Hostetler. Tema väitel on ka odžibvei kristlastel õigus lugeda jumalasõna neile kõige lähedasemas keeles ning selle takistamine tähendaks kunagise patronaaži tagasitulekut uuel kujul.

UBSi materjalide põhjal Piret Riim