Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Emadepäeva mõtteid

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Number:  /

Naistepäeva üldrahvaliku tähistamise üle vaieldakse tänini. Kummati ligi pool sajandit varjusurmas olnud emadepäev sulandus tähtpäevade sekka sujuvalt, ilma vaidlusteta. Miks? Sest ema roll meie elus on vist meie endaksolemise ehk identiteedi nurgakiviks.
Kui meil pole toetuda emale, ei suuda me kindlad olla ka iseendas. Pole ime, et kriisiperedeski ripuvad lapsed ema küljes, küsimata, on ta joodik või lits. Hüljatud lapsed mõtlevad endale ema välja, sest teisiti ei saa.
Inimene on emaga ja ema läbi järjepidevalt eelnevate põlvedega kokkukuuluv. Piibelgi räägib esivanemate õnnistusest ehk needusest järeltulijate üle objektiivse, tegeliku mõjuna. Siin on fookuses meie mina-tuum, meie sisemine hingeline tugevus ja terviklikkus.
Ehk: kas oleme keset meid ümbritsevat maailma nagu raudnael või kämp sülti. Ema kahasse isaga loob meid ihuliselt. Aga mis veelgi enam, ta loob ja määratleb meie hinge. Ema mõju ja vägi meie üle avaldub armastusena, mis jääb meie sisse põlema kustumatu leegina ja soojendab meid elu lõpuni.
Olen mõelnud ema ja Jumala rolli sarnasuse üle. Ka Jumal armastab meid põhjatult, – vähemalt oli selline Jeesuse uudissõnum oma Isast. Ilma Jumalata jääme kiduma mitte niivõrd ihulikult ja hingeliselt, vaid eeskätt vaimu poolest.
Ent vaimu evimine eristabki meid, inimesi, teistest imetajatest. Oma vaimu poolest saame me õndsaks (või läheme hukatusse). Pole ime, et ilma Jumalata ühiskond, rahvas ja üksikinimene muutub ajapikku karjaks, kes juhindub vaid instinktidest.
Kõigeväeline Jumal avaldab ennast igas emas, kes ümbritseb last hellusega ja võtab kannatlikult kanda ja andestada oma võsukese patu. Kui Jeesus võttis armastuse hõlma kõik inimesed, siis iga ema teeb sedasama vaid oma lapsukestega. Raamid on erinevad, ent sisu on sama.
On’s ema ülendamine Jumala (Poja) pjedestaalile pühaduseteotus?! Kui Jeesus on esmasündinu, siis eks ole meie, tavalised inimesed, need Jumala lapsed, kes on uuesti sündinud Jeesuse järel tema vendade-õdedena. Järelikult oleme Jeesusega jumalanäolistena samast puust ja kvaliteedist. Pigem on pühaduseteotus ennast alahinnata ja eirata oma kutsumise kõrgust.
Emadus, lapse sünnitamine ei tee veel kedagi pooltaevaseks olendiks. Adun lihtsalt, et emana on inimene loomuldasa Jeesusega sarnases rollis (mida tal on vabadus täita või mitte). Nagu Pojal n-ö õnnestus tänu oma kuulekusele Isale, nii saab ka iga maine ema ennast hästi teostada oma ilusas ja valusas kutsumuses vaid tänu oma lähedasele suhtele Jumalaga.
See on tänapäeva moodsale naisele tõeline väljakutse. Seda eriti Eesti Vabariigi iibepoliitika puudumise kontekstis ja kõrgelt hinnatud karjäärinaiste kõrval.
Tiit Kuusemaa