Eksinu elab ümmarguses maailmas

«Onju, et maailm on ümmargune? Onju, et ääre peale ei tohi minna, muidu kukub alla… Aga kui ise hüppad, siis ei saa haiget… Kui hästi kiiresti hüpata, siis ei kuku… Onju?» Nii arutles mu nelja-aastane reisikaaslane teel Võrust Tartusse. Ei mõistnud tema ema selle väikese filosoofi mõttekäiku lõpuni ega mõista seda minagi. Nii jäi poisil üle rahulduda vaid vanemate ja nn targemate peanoogutustega.
See väike filosoof ütles «maailm», mitte «maakera», ja et selles varitseb oht alla kukkuda (loe: läbi kukkuda). Ta teadis ka abinõu, kuidas sellest pääseda, et haiget ei saaks (1Tm. 6:11).
Kus on äärepealne, millest lapsesuu kõneles? Kas see on ka reaalselt olemas? Ja kui on, kas siis on keeld ääre peale mitte minna hoiatuseks ainult lastele või ka täiskasvanutele?
Kui läheme üle piiri
Meenub aastatetagune kõnelus ühe oma õpilasega, kes oli enese jaoks selgeks mõelnud piiri mõiste, mis olevat hästi peenike, nähtamatu, kuid tajutav joon. See on justkui su enese sees, ja kui sellest üle lähed, siis saad haiget. Seda, kuidas too armas tüdruk piiri mõistet seletas, kogeme oma elus tihti.
Kui läheme üle piiri, s.o toimime vastupidiselt oma südametunnistusele, siis hakkab see meid piinama, siis hakkab nii halb, justkui oleks valus. Piir, millest üle minna ei tohi, on vaevu märgatav. Nii raske on seda oma igapäevases elurütmis näha. Tavaliselt ei märkagi enne, kui oleme selle ületanud. Aga siis on see vaid tagantjärele tarkus, ei muud.
Kahe lapse mõttekäike kõrvutades selgub, et mõlemad kõnelesid samast mõistest: üks piirist, teine äärest, kuid mõlema jaoks on see ala, mis siin maises ilmas on olemas ja millest edasiminek on ohtlik.
Tuleb nõustuda ka sellega, et maailm tänapäeval ei ole nurgeline, kandiline ega torujas, vaid on tõepoolest ümmargune. Kogeme ju iga päev ümmarguse maailma ümmargusi tõdesid, mis tegelikkuses ei olegi tõed. Kuuleme ümmargusi lubadusi, mis kunagi ei teostu, vaid aina edasi veerevad. Tajume ümmarguse maailma ümmargusi väärtushinnanguid, mis ei ole väärtusi hindavad, vaid lammutavad neid.
Inimene on vaba
Väärtuseks on saanud see, millel väärtust ei ole. Kõikelubatavus, ükskõiksus, hoolimatus, lodevus jne lubavad hästi ümmargusi kaitsekõnesid. Hedonismi ja anarhismi taimed saavad ohtrasti toitu massiüritustest, teleprogrammidest, kaasaegsest nn moodsast kunstist, muusikast, kirjandusest, mis on kaugel sellest, et olla väärtuslik või ilus.
Inimene on ennast oma valikutes sedavõrd vabaks arvanud, et võib talitada looma kombel instinktide ajel. Veelgi ümmargusemalt: ta arvab, et kõike, mis pähe tuleb, võib teha. Inimfantaasia ja instinktiivse tegevuse koosmõju on lammutamas inimeseks olemise eetilisi aluseid.
Ilmekaks näiteks on pedofiilia ja samasooliste abielu. Kõikelubava ellusuhtumisega inimesed, allavoolujoas näiliselt vabad, kuid aheldatud hinged ei taju seda õrna joont, millest üleminek on ohtlik.
Suurde metsa eksinu on oma valikutes vaba. Tal on vaba voli minna paremale või vasakule, edasi või tagasi, panna pea pehmele samblale, hingata kosutavat metsaõhku, kuulata lindude häälitsusi… Täielik vabadus astuda või istuda või ronida puu otsa, kuid teed, mis sellest välja viib, ta ei tea. Eksinu elab ümmarguses maailmas, kus ei ole õiget ega vale teed. Kõik on ühtaegu nii õige kui vale, sest puudub võimalus neid üksteisest eristada.
Kõik on suhteline
Lapsesuu väitis, et kui hästi kiiresti hüpata, siis ei kuku (läbi). Ja tal on õigus. Sellest meeletust ja kõikelubavast lodevast maailmast tuleb hästi kiiresti välja hüpata. Sest mida kauem selle keskel olla, seda enam hakkab maailma mõttelaad meid mõjutama. Nii palju on mesimagusaid pakkumisi, mis tunduvad töötavat meie kasuks, ometi on vaid osav pettus. Piibel manitseb, et me oleksime ettevaatlikud ega laseks end meelitada nende võrku. Vaadake, et keegi teid ei võtaks saagiks mõtteteaduse ja tühja pettusega (Kl 2:8 ).
Õigel kursil püsimiseks vajab inimene kompassi, milleta ei oska ilmakaari määrata. Nagu orienteerujale kompass, on igale inimesele vajalik Jumala sõna. Ümmarguses maailmas on hägustunud paljud tõed ning muutunud suhteliseks. Nii puudub selles ühene hinnang mõistetele ilu, inetus, headus, rumalus, tarkus… Inimene on võtnud enesele vabaduse otsustada. Ja Jumal ei ole temalt seda vabadust ära võtnud. Inimene ise on teinud valiku, kas elada oma elu noorel jääl või Jumala peopesal. 
Tõene arusaam vabadusest, äärtest ja piiridest kujuneb välja Jumala sõna toel ning ajapikku selgub, et ümmargust tõde ei saa pidada tõeks. Tõde on üheselt mõistetav, millel puudub alternatiiv, ning see ei ole subjektiivselt tõlgendatav.  
Liive Koppel