Esileht » Arvamused » Lugejate kirjad »

Eklesioloogia on rohkem kui mäng

16.11.2010 | | Rubriik: Lugejate kirjad

Urmas Viilma kirjutis Korvpalli ei mängita jalgpalliväljakul (EK, 27.10.2010.) sisaldab ühe laiemate tagajärgedega eklesioloogilise probleemi, mis muudab keerukaks kiriku eksistentsi õigustamise. Viilma artikli sisu annab mõista, et EELK ametlik seisukoht homoseksuaalsuse kohta on kehtiv just seetõttu, et see on ametlikult vastu võetud. Tunnistatakse, et kirikus eksisteerib antud teemal küll mitmeid arvamusi, kuid kiriku liikmetel tuleks siiski kohaneda konsistooriumi praeguse otsusega, kuna see on EELK ametlik seisukoht. Samas võib aga küsida, kui kauaks jääb see nii? Viilma põhjendus seisukoha aktsepteerimiseks on problemaatiline, sest ta jätab lahti tagaukse piiramatuteks muutusteks.
See tähendab sisuliselt seda, et veel täna on EELK ametlik seisukoht see, et homoseksuaale ei tule kiriklikult õnnistada. Homme võib olukord olla teine. Kui teatud õpetuslauset põhjendada öeldes: "Uskuge nõnda, sest meie ütleme teile, mida Pühakiri asja kohta ütleb", ei ole kõnealusel lausel adekvaatset alust. Kogu kiriklik teoloogia sõltub sel juhul sellest, millise meelsusega teoloogid on kiriku otsustavates organites enamuses. Täna usume ühte ja mõne aasta pärast teist ja peale seda kolmandat. Säärane põhjendamine seab küsimuse alla EELK kirikliku identiteedi: Mis õigus on nõnda oma teoloogiat põhjendaval kirikul kutsuda end kirikuks? Kas EELK on kirik seetõttu, et kirikukogu on seda kinnitanud? Kas EELK identiteet sõltub sellest, kuidas otsustavad organid seda igal ajastul põhjendavad? Loomulikult räägitakse ka sellest, et kiriku õpetus ja identiteet tulenevad pühakirjast, kuid kes koostab selle identiteedi määratluse, kui teoloogia alus on demokraatlikus konsensuses?
Teoloogia peab olema jätkuv tõlgenduspraktika Jumala sõna valguses, milles usk vaatleb ennast kriitilises enesereflektsioonis, kirjutab Johann-Christian Põder (EK, 10.11.2010). Kui aga Jumala sõna ise on pidevas tõlgenduses, peitub selles määratluses oht, et teoloogia taandub ainult inimeste subjektiivsete arvamuste ja ühiskonna mõttevoolude mängukanniks. Võib tekkida arusaam, et teoloogia võrdub sellega, mis on ühiskonnas kokreetsel ajastul "moes". Sellele arusaamale on iseloomulik, et Jumala sõna diskursust mõistetakse ainult objektina.
Toon näite: Soome kiriklikus diskussioonis on Jumala sõna diskursus juba kaua nähtud objektina, mida võib muuta või dekonstrueerida. Vana diskursus ehk keelepruuk, mis väljendab viisi mõista end suhtes pühakirja sõnumiga on sisuliselt muudetud ühiskonna valdava arvamuse survel. Kui teoloogilise keele tähendus muutub, võib kasutada vanu sõnu, mis omavad samas täiesti vastupidise ja uue tähenduse.
Tekkinud uues viisis kõneleda Jumala sõnast (uus diskursus) on saanud avalikuks, et dogma ei ole nii tähtis kui näiteks ligimesearmastus, mis määratleb kõike kiriklikku tegevust. Inimese kogemus ja tunded on objektiks muutunud pühakirja hermeneutiline võti, mille abil teoloogiat tehakse. Kiriku õpetuse keskmes on evangeelium, mille piirid ei ulatu "Jeesus on lunastaja" –sarnastest ütlustest kaugemale. Kõik, mis jääb soterioloogia või isiku õigeksmõistmise väljaspoole, on hall ala, mille kohta pühakiri või kiriku pärimus oma muistse konteksti tõttu ei ütle sisuliselt mitte midagi. Õigeksmõistuõpetus tundub olevat veel kiriku ainus püsiv dogma, kuid kõik teoloogid ei nõustuks isegi selle väitega.
Tavaline kirikuline ei pruugi mõista, miks säärast diskursuse sihipärast muutust tuleks aktsepteerida ning enamasti lihtsalt kohaneb muutunud paradigmaga. Kui aga kiriku otsustavad organid põhjendavad eklesioloogilisi otsuseid kirikliku praktika suhtes ainult oma autoriteediga, võib horisondil näha võimalikku enamuse arusaama muutust. Küsimus ei ole kiriku puhul teoloogilistes otsustes, vaid pigem nende põhjendamises. Selge on ka see, et kontekstivabaid pühakirja tsitaate ei saa loopida, kuid kiriklike otsuseid tuleb põhjendada muul viisil. Sellest tuleneb küsimus, kuidas EELK põhjendab oma teoloogiat või eksistentsi? Kui kirik võib diskursuse uuesti määratlemisega anda igal ajastul sõnale ja sakramendile uue tähenduse, millisel alusel ta siis seisab? Soli Deo gloria… Deus quis, quaero?
Augsburgi tunnistus määratleb kiriku sündmusena, milles sõna õigesti kuulutatakse ja sakramente õigesti jagatakse. Kirikukogu ei ole kiriku olemuslik osa ning ta ei esinda tingimata alati kirikut. Kiriku teeb kirikuks pideva korrektuuri otsimine, mille argumentide alused peavad olema kaalukamad kui kiriku otsustavate organite autoriteet. Pühakiri, tunnistuskirjad, pärimus ja kiriku ajalugu peavad omama tähendust, millega inimeste kogukond reflekteerib oma arusaamisi. Ilma selleta ei ole mingil kirikul teoloogilist alust kaitsta oma olemasolu. Kiriku kirjaliku ja kirjutamata pärimuse diskursus tuleb olla kogukonna jaoks transtsendentse teise laadne subjekt, kellega astuda dialoogi. Lex orandi, lex credendi viitab sellele, et dogmal on tähendus, mis kaalub ligimesearmastuse üle. Kuule, Iisrael, Issand, meie Jumal, on ainus Issand, ja armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega jakogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga!

Joona Toivanen, stud. Theol.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)