Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Ei ole ränduri käes juhtida oma sammu, 6. osa

/ Autor: / Rubriik: Järjejutt / Number:  /

(Algus EK nr 25, 02.06. 2010.)

Mu naine ei pidanud seda kõrvalehoidmise viisi õigeks. Pealegi olid mul koos leeriõpilased ja ma pidin tundi minema. Aga see ei olnud enam õige leeritöö, vaid kujunes katkendlikuks. Naise soovil liikusin rohkem väljaspool kodu; käisin venna pool ja ema vaatamas Võnnus; olin mõnda päeva ratastel. Naise juurde, kes oli tookord Kursi apteegi juhatajaks, tuli rohuotsijate kaudu sõnumeid ja nii teadsime, mis räägitakse meist ja mis kavatsusi oli võimudel meie osas.
Sakslased jõudsid 7. juuliks Tartu lõunapoolsesse ossa. Linn oli kaheks lõigatud. Öösiti oli tulekuma põleva linna kohal nii võimas, et paistis ära Kurssi. Oli kole, oli õudne. Ei teadnud, mis on juhtunud omastega, kes oli teisel pool fronti, ei teadnud, mis on sugulaste ja tuttavatega linnas.
Levis õudseid kuuldusi Tartust. Enne taandumist Tartust olid punased maha lasknud hulga süütuid inimesi. Nende laibad olid topitud vangla kaevu. Ka minu pinginaaber ja sõber ülikoolipäevilt, Tartu Maarja koguduse õpetaja abipraost Aksel-Erich Vooremaa oli üks noist õnnetuist. Mõne päeva eest oli ta ühel ööl kinni võetud kellegi Oskar Vooremaa pähe ja nüüd leiti tema laip Riia ja Pepleri tänava nurgal asuva «halli maja» kaevust. Ka minu klassivenna Oskar Kübara laip leiti sealtsamast. Kumbki neist ei olnud nii halb, et väärida sarnast lõppu.
Elu metsloomana
Paar nädalat hiljem liikus front ka Kursist läbi. See aeg oli väga rahutu. Keegi ei teadnud, mis sünnib järgmisel hetkel. Liikusid hävituspataljonid ja polnud teada, kelle elu on ohus. Siiski pudenes mõni sõnum valla täitevkomiteest ja oli teada, et minugi elu polnud päris ohuta. Inimesed ei maganud, vaid olid liikvel kodu lähedal ööd ja päevad. Levis kuuldus, et olevat antud käsk enne taganemist juba peaaegu küpsed rukkipõllud põlema süüdata. Süda ei lubanud sarnast käsku õigeks pidada, sest siis oleksime ju leivast ilma olnud. Üleval oldi ka sellepärast, et mõnda juhuslikku süütamist kustutada.
Ikka enam levis kuuldusi ka minu arreteerimisest ja sellest tuli hoiduda. Leidsin peidupaiga ühes talus üle jõe. Enne olime ööseks ulualuse leidnud koos abikaasaga ühel naabrite pööningul. Aga varsti saime ühe naise kaudu teada, et minu asukoht on teatavaks saanud, ja siis ei jäänud muud üle, kui minna päris üksi metsa. Too hää mees, kelle kodust olin metsa läinud, käis ikka mulle süüa toomas. Ta tuli karjaaia äärde, koputas kokkulepitud viisil kepiga aialatile ja siis tulin mina ettevaatlikult metsast välja. Sain süüa ja uudiseid.
Nii oli siis minul võimalus elada päris metslooma elu. Istusin tihnikus, magama heitsin mätaste vahele. Sääsed olid nuhtluseks. Neid oli palju, nad olid tigedad ja tikkusid igale poole. Eriti tülikad olid nad siis, kui magama heitsin. Mammi, mu naise ema, oli andnud mulle kaasa oma suure pearäti. See kattis küll näo ja pea, aga ninaotsa peal toetus rätt ihule ja selle koha leidsid sääsed kohe üles ning sinna neid siis ka tungles. Õnneks olid metsas oleku ajal ilmad kuivad. Mõne väikese vihmahoo varjasid ära suuremad puud.
Vene sõdur läks, käes minu glasseekindad….
Samal ajal oli lagedal maal palju liikumist ja sündmusi. Koolijuhataja E. Kuremaa võeti kinni ja viidi ära ja temast ei ole mingeid teateid. Kiriklas käisid vene sõjaväelased. Minu abikaasa elas apteegi juures koos tütre ja emaga. Ema käis ikka apteegi ja kirikla vahel. Tema nägi, mis venelased jälle kaasa võtsid ja millega läksid. Üks vene sõdur läinud, käes minu glasseekindad, käekõrval minu peaaegu uus jalgratas, taskud täis roostevabu nuge-kahvleid ja veel mitmesugust kraami. Ka minu ülikooli lõputunnistuse, magistridiplomi ja ladinakeelse ordinatsioonitunnistuse olid nad kaasa võtnud. Kui rumalad nad olid, mis kasu on sellest sõjamehel?
Siis asusid kiriklasse läti hävituspataljonlased ja peremehetsesid seal mitu päeva. Võeti, mis võtta andis. Aga see pataljon lõhkus ära Vabadussõjas langenud Kursi meeste mälestuseks püstitatud ausamba. See oli kivist alussambaga, millel pronksist valatud sõdur talvevormis, püss käes. Selle sõduri olid hävituspataljonlased maha kiskunud, käe ja püssi küljest murdnud ja põõsasse visanud. Aga kerge polnud see töö neil olnud. Lipuvarda küljest olid nad võtnud lipuheiskamise terastrossi, selle kinnitanud kuju külge ja siis oli alanud pingutamine.
Aga ka siis olevat olnud tükk tööd, enne kui sammas järele andis. Ja kui ta maas oli, siis oli ka kehale kirvesilmaga hoope jagatud. Kui sakslased sisse tulid, otsiti tükid üles, mehaanik Lätt Laevast keevitas need kokku ja sammas asetati endisele kohale. Siis pandi jälle lehvima sinimustvalge lipp ausamba juurde lipuvardasse ja seal ta lehvis maha võtmata, kuni tuul ta ära lõhkus. Mina tema lõppu ei näinud, sest kolisin septembris Tartusse, et asuda Peetri koguduse õpetajaks 31. märtsil 1941 surnud õpetaja Jaan Treumanni asemele.
Järgneb.

Jaan Muru